Rannaniitu taastavad veised väärivad kiitmist

Söömistööst väsinud veised tõmbavad hinge. Foto: Urmas Taul

Pärnus Mai rajooni all oma nosimisega kunagist rannaniitu taastavad mägiveised on teinud tublit tööd ja süüdistada neid tulutus ringituiamises on liiast.

„Tänitaja pole kas käinud rannas enne, kui sinna tulid veised, või pole ta võrrelnud ala, kus loomad on juba toimetanud, muu ranna-alaga,” märkis keskkonnaameti projektijuht Bert Holm.

Kõige ilmekam võrdlusmoment tekib keskkonnaameti töötaja väitel siis, kui jalutada Mai tänavalt randa veekeskusepoolset asfaltteed pidi.

Siis jääb minejast vasakule koppel poolemeetrise värske rooga, paremale aga kolme meetri kõrgune pilliroosein.

„Tegelikult oli mägiveiste tõhusus mullegi üllatus, nad sõid kevadel kuu ajaga selle pealetungiva roostiku sisuliselt nulli, enne kui nad teise koplisse pandi,” selgitas Holm kahe ala kardinaalse erinevuse põhjust. „Kindlasti ei vasta tõele väide, et neist mingit kasu ei ole.”

Pealegi on kohatu hakata andma hinnangut tegevuskavale, mida on teostatud mõni kuu ja mis kestab 2016. aasta lõpuni.

„Ideaalne plaan on silma ees ja ma ei näe põhjust, miks me ei peaks viienda aasta lõpuks selleni jõudma,” väitis Holm. „Oleks utoopiline loota, et praeguseks peaks 250 hektarit rannaniitu korras olema, kui loomad on olnud siin alles paar kuud. Sellisel meetodil ei suudaks me seda kuidagi saavutada ja see ei olegi eesmärk omaette.”

Küll on söömistöö edenemiseks plaanis tuua lähinädalal randa juurde paarkümmend looma. Nende ülesanne on süüa veel kord lagedaks eelnimetatud värske rooga ala.

Värsket ja loomadele mokka mööda roogu peetakse silmas sellegagi, et sügisel käib rannaala üle purustaja: mägiveis on, teadagi, vähenõudlik, kuid katuseks paslikut, puitunud roogu ei söö temagi.

Euroopa Komisjoni rahastatav LIFE+ projekt „Linnalehmad” ei piirdu rannaniidud vallutanud roostikuga, vaid tegevuskavaga üritatakse taastada ka niitude veerežiimi. Peaasjalikult sellega, et võetakse ette truubid: kus truup paigast ära, sätitakse see korda, kus truup puhta haihtunud, asendatakse kadunu uuega.

„Rannaniit kooslusena ongi ideaalis selline madal murus karjamaa, mosaiikne maastik, kus on nii veesilmasid kui roostikututte,” maalis Holm sõnapilti Pärnu tulevasest rannaalast. „Seal on kohta nii inimesele kui kariloomale, samuti looduslikule mitmekesisusele alates orhideedest ja lõpetades kurvitsaliste, kiivitajate ja teiste lindude-loomadega.”

Selleks aga, et see kõik saaks kunagi reaalsuseks, pani Holm pärnakatele tungivalt südamele jätta rahule mägiveiseid talitsev elektrikarjus.

Projektiraha pole mõeldud alatasa kaduvate hoiatussiltide asendamiseks ja katki kistud traatide jätkamiseks, vaid asjalikumateks ettevõtmiseks.