Ratastoolis sõitjal tuleb kaubanduskeskust valida

Terje Heinmets pääseb liikuma tänu elektrilisele ratastoolile ja paaril korral nädalas teda saatvale isiklikule abistajale Margit Petersonile. Foto: Urmas Taul

Pärnu Postimees uuris, kui vabalt tunnevad end ratastoolis liiklevad inimesed Pärnu kaubanduskeskustes, linnaruumis ja kohvikutes.

Appi tuli keskusi testima Pärnu erivajadustega inimeste rehabilitatsioonikeskuse hoolekogu liige Terje Heinmets koos isikliku abistaja Margit Petersoniga.

Terje on ärgas ja ettevõtlik naine, kes on süvenenud polüartriidi tõttu juba viiendat aastat sunnitud ratastooli kasutama. Terje on hariduselt eelkooliealiste pedagoog ja töötanud nii lasteaiakasvataja kui ka lapsehoidjana. Ta on kultuurihuviline ja õppinud omal ajal klaveriklassis, käinud rahvatantsutrennis ja laulukooris ega kujuta ette, et peaks liikumispuude tõttu kodus istuma ja end elust äralõigatuna tundma. Vastupidi. Terjel on lai suhtlusringkond ja hiljuti avaldas ta oma luulekogu “Haldajate Maailma uks on avatud”.

Ometi on Terje märganud, et ratastoolis liikumispuudega kohalikke on linnapildis vähe. “Paljud ei julge kodust väljagi tulla, sest nad kardavad, et ei saa liigelda. Mul on vahel tunne, et olen ainuke ratastooliga inimene Pärnus, kuigi see pole kaugeltki nii.”

Terje on julge ja seda paljuski tänu elektrilisele ratastoolile, mis on väga mugav, selle akut laeb naine koduses vooluvõrgus ja laetud akuga peaks see kasutusjuhendi järgi sõitma ühtejärge 35 kilomeetrit. Mullu pälvis Terje koguni Jüri Jaansoni ratastoolisõidus elektriliste ratastoolide arvestuses kuldmedali.

Abivalmis personal

Selgub, et elektrilise ratastooliga pole mõtet Pärnu Keskusesse minna. Esimeseks takistuseks saavad uksed: need ei avane ise ja Terje ei saaks neid haigete käte tõttu avada.

Pärnu Keskuses on lift, kuhu elektriline ratastool kenasti mahub. Ratastoolis inimene ei saa sõita eskalaatoriga. Samuti ei hakka ta sõitma üle kõrgetest lävepakkudest või järsust kaldteest. Et mitte riskida.

Pärnu Keskuse teisel korrusel koridori mööda liikudes leiab hõlpsasti üles tualetid, kuid invatualetti pole. See tähendab avarat tualettruumi, kuhu mahuks sisse ratastool ja vajadusel isiklik abistaja. Tavalise tualetiga pole ratastoolis inimesel midagi peale hakata.

Nii tüürime tagasi lifti, et katsetada tingimusi mõnes teises kaubanduskeskuses. Ukse avab Terjele väljumiseks lahke ilmega turvamees. Terje räägib, et üldiselt on müüjad ja muu personal igal pool väga sõbralikud ja pakuvad juba kaugelt oma abi. Üks asi on klienditeenindaja pingutused, teine aga hoone planeering, mis müüjatest ei sõltu ja mille taga on hoone tellijad ja arhitektid.

Terje räägib, et parimad on suurtes kaubanduskeskustes olevad avarad tualetid, mis mõeldud nii väikelastega emadele kui erivajadustega inimestele.

Sellised on Port Arturi kaubanduskeskustes. Asumegi neid koos Terjega testima.

Lemmikkaubakeskus

Port Artur 1 kaldteed mööda sõidab elektriline ratastool kenasti üles ja uksedki avanevad ise. Hoones ringi vurades leiame väikese otsimise järel invatualeti. See paikneb esimesel korrusel, on väga korralik ja avar ning mõeldud nii emmedele kui ratastoolirahvale.

Alustades lifti otsinguid, tuleb üks väga sõbralik teenindustöötaja meile lahkelt seletama, kus asub külastajatele mõeldud lift. See paikneb nurgataguse kiirtoidukohviku taga ja osutub ootamatult ruumikaks. Lifti vastasseinas on maast laeni ulatuv peegel, mille abil on Terjel väga hea liftist välja tagurdada. Port Arturi esimene maja jätab vägagi invasõbraliku mulje.

Samad on lood Port Artur 2 hoonega. Selgub, et tegu on Terje lemmikkaubanduskeskusega. Siin avanevad topeltuksed nagu võluväel ja lifti pole raske leida. Lifti uksed avanevad mõlemas suunas, nii et tagurpidi manöövrit ratastoolisõiduki juhil liftist väljumisel teha ei tulegi.

Invatualett on avar ja nõuetekohane, ent väikseks miinuseks on asjaolu, et see asub maja kolmandal, mitte esimesel korrusel. Toidupoe riiulite vahed on kenasti laiad ja seal on võimalik ratastooliga vabalt sõita. Ka on toidupoe personal on ülimalt abivalmis ja sõbralik.

Kaubamajaka uksed avanevad ise ja juurdepääs kauplustele on mugav. Samal ajal oli viite põhjal raske aru saada, kus asub invatualett. Kui Terje lõpuks selle üles leidis, selgus, et see on liiga kitsas: ratastool mahub vaevu ruumi, aga isiklik abistaja päris kindlasti mitte. Loomulikult ei mahu sinna ka emmed koos lastega.

Terje Heinmets armastab käia vabaõhuüritustel. Talle meeldib minna kohvikusse ja suhelda sõprade-tuttavatega. Muidugi on mugavam külastada invatualetiga kaubanduskeskuste kohvikuid, ent suveperioodil eelistab Terje just vabaõhukohvikuid, sest tubaseid tunde on ratastooli surutud inimesel niigi rohkem kui küll. Värske õhk teeb head.

Sõidab, kuni maa on paljas

Terjel on välja kujunenud Pärnu südalinnas oma lemmikkohad, mis sest, et invatualetti neis alati pole – suur asi on seegi, kui terrassile on ehitatud ratastooli jaoks sobiv ligipääs ja atmosfäär on niisugune, nagu vaja. Vähetähtis ei ole juhtmeta kaardimakseterminali olemasolu.

Terje lemmikud on iiri pubi Sweet Rosie, Jazz Café, Rüütlihoov ja jahtklubi.

Et kohalik erivajadustega inimeste rehabilitatsioonikeskus korraldab palju teatriskäike, teab Terje täpselt, mismoodi seal liikuda. Teatris uksed ise ei avane, selles mõttes on vaja abistajat.

Kohvikusse pääsemisekski teevad lahked kohvikutöötajad talle peaukse lahti, sest ees trepil on korralik kaldtee. Kohviku juures asub nimelt ohtlik kaldtee, mida ükski täie aruga ratastoolis liikuja ei kasuta – see on järsk betoonist kallak, mida tõkestab betoonsein.

Teatris on korralik invatualett, nagu see on ka kontserdimajas ja uues muuseumihoones.

Ka kesklinna postkontorisse pääseb ratastooliga, kui ukse taga teenindustöötajatele märku anda, et need ukse avaksid. Samuti on Terjel täpselt teada, milliste tänavate ja kaldteede kaudu pääseb rannapromenaadile, Vallikääru, jahtklubisse, parkidesse.

Talvel ei julge Terje linnas ratastooliga ringi sõita, sest tooli on vaja hoida. Aga ta sõidab sügisel senikaua, kuni maa on veel paljas ja külm liiga ei tee.

Terje osales rehabilitatsioonikeskuses Anne Kullerkupu lauluringis. Kullerkupu juhtimise all käidi koos kolm aastat ja Terje sõnade kohaselt oli hämmastav, kuidas lauluõpetaja Anne suutis lauluringi liikmeis koosolemise lusti ja rõõmu äratada.

Kõige rohkem aga on poeedihingega Terjel kahju, et ta ei pääse ratastooliga Maarja-Magdaleena gildi hoonesse, kus toimuvad sügisest kevadeni igakuised väga toredad luuleklubi õhtud, mida korraldab Margit Peterson.