Fotojaht paneb loodust teise pilguga nägema

Kormoranid Manilaiu sadamas. Foto: Kristiina Kõrvas

Kes otsib võimalust aktiivselt puhkust veeta, võib proovida fotojahti, kus püssi asemel relvaks fotoaparaat ja saagiks võivad peale loomade-lindude langeda putukad, taimed või huvitav valgusemäng looduses.

Käisin minagi Pootsi jahimaja jahispetsialisti Alar Kuusikuga oma päästikusõrme kiirust katsetamas.

Loomulikult saab igaüks kaamera kaasa haarata ja metsa jahti pidama suunduda, kuid on ka võimalus kasutada pakette, mida majutusasutused pakuvad. Sellisel juhul tuleb jahtijatega kaasa kogenud saatja, kes teab, milliseid loomi-linde parasjagu liikvel on ja kus neid kõige paremini pildistada saab.

Jahi käigus õpib nii mõndagi

Üks koht fotojahti korraldada on mererand, kus Kuusiku sõnade kohaselt on parim pildistamisaeg aprillis, kui lõunast saabuvad haned-luiged enne edasi lendamist tiibu puhkavad. Teine aeg, mil mere äärde fotoaparaadiga suunduda tasub, on sügisel, kui esimesed tormid roostiku maha on surunud.

“Sügisel tuleb arvestada sellega, et käib jahihooaeg. Luikesid see ei sega, sest neid miski ei ohusta, aga haned ja pardid on natuke pelglikumad,” rääkis Kuusik.

Suuremate loomade tabamiseks on saatjal teada söödapõllud ja soolakud, mille juures jahitornides varitsedes võib näiteks metssea või põdra pildile jäädvustada.

Oluline boonus selle juures, kui kaasas on keegi, kes jahiga tegeleb, on see, et tema kogenud silm märkab looduses iga väikest muudatust, mis muidu kahe silma vahele jääks. Nii on mõne looma pildile saamise tõenäosus palju suurem.

Ühtlasi on jahi korraldajaga ringi liikumine loodusõpetuse tunni eest: saatja aitab loomi-linde tuvastada ja räägib nende elulaadist. Näiteks saime teada, millal on parim aeg loomi pildile tabada. Kuldajaks nimetas Kuusik varahommikut kella viie ja seitsme vahel, kui valgust tuleb pidevalt juurde ja loomi võib kauem jälgida. Kes nii vara silmi lahti ei saa, võib metsa suunduda õhtul: kella seitsme-kaheksa ajal hakkavad liikuma metskitsed, ligi tund hiljem põdrad ja kella kümne ajal võib märgata metssigu.

Autoga liikudes näeb rohkem

Kõige mugavam fotojahi viis, mida meiegi kasutasime, on Pootsi jahimaja jahispetsialisti Alar Kuusiku sõnade järgi autojaht. Saatja sõidutab jahiseltskonda ringi ja kui märgatakse looma, peetakse auto kinni ja püütakse loom pildile saada. ’

Selline jaht ei pruugi Kuusiku arvates küll kõige huvitavam olla, sest pole võimalik looma nii kaua jälgida kui looduses ringi hiilides. Seetõttu ei pruugi teda kõige loomulikumas poosis tabada. Samas on jalgsi liikumise miinus see, et läbitakse väiksem maa-ala ja tõenäosus loomi näha on väiksem.

Võimalik on teha jahisaatjaga kokkulepe, et sõidetakse kuhugi kohale ja fotograaf liigub mõnda aega jalgsi, seejärel liigutakse autoga teise kohta. “Igal juhul on oluline kiire reageerimine, sest ega loomad poseerida armasta,” räägib Kuusik.

Fotojaht vajab kannatlikkust

Põder ei ole takso, kes tellimise peale kohale tuleb. Fotojahtijatel tuleb arvestada võimalusega, et ühtki suuremat looma pildile jäädvustada ei õnnestu. Seda aga, et üldse midagi pildistada ei leia, Kuusiku ütlust mööda ei juhtu, sest pildistada võib ju näiteks põnevaid taimi või putukaid.

“Ükskord istus üks mees neli-viis tundi jahimaja ees ja pildistas sipelgaid,” kirjeldab jahisaatja.

Meie fotojaht algas õhtul mere äärest, kus esimesena sattus minu kaamerasilma ette luik nelja tibuga, mis jahisaatja sõnul on päris magus saak. Järgmisena pildistasime Manilaiu sadamas kormorane, kes kambakesi koos keset merd kividel puhkasid.

Rannast suundusime autoga metsa vahele, sest kellaaeg oli selline, et raielankidel ja lagedamatel kohtadel oleks saanud juba kitsesid märgata.

Õhtu põhilise osa moodustas varitsemine jahitornis, kuhu meid autoga kohale viidi ja siis üksinda jäeti. See meenutas natuke Ameerika pärismaalaste initsiatsiooniriitusi, kus noorukid metsa looduse ja iseendaga silmitsi jäetakse. Meie olukord oli muidugi hoopis soodsam, sest metsast ära saamine oli vaid telefonikõne kaugusel ja nälga ei pidanud me taluma, sest jahimaja omaniku soovitusel said võileivad kaasa tehtud.

Majake, milles varitsesime, oli nii mugav, kui üks nelja-viie meetri kõrgusel õhus kõrguv onn olla saab. Seal oli soojem kui maapinnal ja sääsed-parmud nii väga ei kimbutanud.

Paraku ei ilmunud pea kahe tunni kannatliku ootamise peale metsast ühtegi looma. Võib-olla oli asi selles, et me ei suutnud vaikselt olla, ulukite kuulmine on ju teadupärast väga terav. Või oli loomadel parasjagu midagi põnevamat teha.

Kes arvab, et kaks tundi jahionnis istuda ja pingsalt puid vahtida on igav, neile võin kinnitada, et nii see ei ole. Olukorras, kus peab looduse keskel vaikselt istuma ja selle hääli kuulama, tekib tegelikult päris zen tunne. Võimalus aeg maha võtta ja rahulikult paigal olla on väärtuslik.

Kella kümne paiku jäi valgust juba nii väheseks, et ka parima tahtmise juures ei oleks enam loomi pildile saanud. Kutsusime auto vastu ja sõitsime veel pool tundi metsa vahel, et näha, kas seal kedagi kohtab. Nagu kiuste hakkasid siis, kui väljas juba pime, meile loomad ette sattuma. Nägime ära nii põdra kui metssea ja ühe teed ületava nugisegi.

Päris veretuks meie jaht ei jäänud, õhtu jooksul tapsime viiesendise ja kõrvarõnga abil kolm puuki.