Vana-Pärnus haiseb ükskõiksuse järele

Põlvas on aunade tegemine katuse all, Viljandis piiravad väljakut haisu vähendavad vihmutid. Pärnus tegutsetakse tunde järgi, mis mõnikord alt veab. Foto: Ants Liigus

Kodanikuliikumise nõrkuse ja poliitikute ükskõiksuse tõttu peavad Vana-Pärnu elanikud veel aastaid reoveehaisu taluma, seni on nende kurtmine jäänud tähtsamate probleemide varju.

Kui AS Pärnu Vesi 1999. aastal reoveepuhastusjaama kõrvale kompostimisplatsi rajas, kaaluti korraks, kas kulutada veel kaheksa miljonit krooni angaari püstitamiseks ja trumlite ostmiseks. Kuna raha läks vaja Reiu veepuhastusjaama ehitamiseks ja muudeks kõigi linlaste heaolu parandavateks ettevõtmisteks, jäeti haisu vähendavad kulutused ära.

“Tollel ajal oli platsi projekteerinud AS Enteci hinnangul avamaa-aunkompostimine käideldava sette koguse ja kasutusvõimaluste juures optimaalne. Oma osa määras rahaliste võimaluste olemasolu,” tõdes Pärnu Vee praegune juhatuse esimees Garri Suuk. Tema sõnutsi on ettevõte kogu aeg pidanud valima, kas vabastada vanapärnakad reoveesette käitlemisel aeg-ajalt tekkivast haisust või tagada kõigile inimestele kvaliteetne joogivesi ja keskkonnasäästlik puhastussüsteem.

Tunne võib alt vedada

Hais tekib Vana-Pärnus linna piiridest juba välja jääval reoveepuhastusjaama kompostimisväljakul, kui jääkmuda puidujäätmete, turba, põhu ja muude lisaainetega segatakse. Eriti vänge on see siis, kui aunad lähevad hooletu töö või vihmaste ilmade tõttu roiskuma, nagu juhtus mõni nädal tagasi.

Purgimissõlm, settebasseinid ja muud kohad reoveepuhastusjaamas märkimisväärset haisu ei levita. “Värske reovesi ei haise. Ta hakkab haisema siis, kui kuskil kinnises kohas roiskumine tekib,” selgitas reoveepuhastusjaama juhataja Roman Vaba.

Katuse all jääkmuda kompostimine ei võtaks haisu täielikult ära, kuid vähendaks seda ega laseks aunadel roiskuma minna. Põlvas segatakse kinnises hoones jääkmuda trummelkompostri abil automaatselt põhu ja turbaga. Õhufiltreid ei kasutata ja hais lööb ninna ligi 200 meetri kaugusel hoonest.

“Kompostimise protsessis võivad tekkida vead, kui tugiainet pole küllaldaselt ega aereerita õigel ajal. Mõnikord pannakse tugiainet vähem, seda peab olema vähemalt pool,” kirjeldas keskkonnaministeeriumi veeosakonna projektide büroo nõunik Peep Siim koppadega aunade tegemise miinuseid.

Lageda taeva all sõltub kompostimine ilmast. Kui vihma kallab, pole mõtet üritada aunu kuhjata. Aunade niiskussisaldust ei mõõdeta, töö käib tunde ja kogemuse järgi. Kui need alt veavad, tuleb roiskunud aunad lahti kiskuda ja hais levib kilomeetrite kaugusele.

Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni jäätmete spetsialisti Peeter Oja hinnangul on Pärnu jäätmekäitlus teistest mõne sammu võrra maas. “Tartu on olnud aktiivsem, nad koguvad gaasi ja hakkavad toidujäätmeid käitlema. Neil on see ülelinnaline projekt, kuid Pärnus ajab igaüks oma rida ja isegi puulehti viiakse mujale,” rääkis ta.

Ka Siimu jutust selgub, et mujal on omavalitsused aktiivsemad ja viivad ellu linna kui terviku huvidest lähtuvat jäätmekäitluspoliitikat. Kuressaares näiteks ühendati jõud metaantanki ehitamiseks, et peale vee-ettevõtte jääkmuda seal kalatööstuse jäätmeid töödelda.

Viljandis nähakse vaeva

Reovee settekäitluse tehnoloogia sõltub puhastatava aine hulgast. Metaantankid kipuvad end Siimu ütlust mööda ära tasuma linnades, kus on vähemalt 100 000 elanikku, alla selle on levinuim settekompostimine.

Siimu arvamuse kohaselt vähendaks kinnises ruumis trummelkompostimine väljapoole levivat haisu, eriti juhul, kui õhku veel filtritega puhastada. Viljandi linnavalitsus ja vee-ettevõte, mis samuti haisust vabaneda püüavad, tunnevad aga hoopis huvi Vilniuses pool aastat tagasi valminud metaantanki vastu, mida tehnoloogia välja töötanud sakslaste hinnangu järgi saaks kasutada kõigis üle 25 000 elanikuga linnades. Ühtlasi kasutatakse Viljandis juba kuu aega kompostimisväljaku ümber vihmuteid, mis halba haisu “deodorandiga” summutavad.

“Vihmutid on ajutine vahend, vee-ettevõtja peab kaaluma tasuvust 30–40 aasta perspektiivis,” ütles Siim ja avaldas lootust, et Pärnu Vesi koos linnavalitsusega kaasaegse lahenduse leiavad.

Suugi sõnutsi on ettevõtte nõukogu teinud juhatusele ülesandeks järgmise aasta esimeses pooles tehnoloogiaid võrrelda ja uurida välja nende ligikaudne maksumus. Senise tehnoloogia alternatiividena tõi ta välja neli võimalust: reoveesette biogaasistamine; sette kuivatamine, pressimine ja põletamine; kompostimise väljaarendamine prügila lähedal ning aunkompostimise katuse alla viimine.

Reoveesette biogaasistamine on Suugi jutu järgi kallis, kuid saab lõhnast lahti. Ettevõttel tekib võimalus võtta vastu setteid, kalarasva ja toidujäätmeid. Käärimisjäägiga on aga ikkagi vaja tegelda ja aunade plats jääb alles.

Teine variant on töötlemata või kääritatud sette kuivatamine ja pressimine pelletiteks või graanuliteks. Kuivatamine haiseb ja tuleb viia katuse alla, pelletid või graanulid põletada.

Kui kompostimine viia Paikre prügila lähedale, tuleb setet kinnistes veokites vedama hakata. Setet koguneb ligi 18 kuupmeetrit päevas, samal ajal on väga oluline, kui kinnised läbi linna sõitvad autod ikkagi on.

Aunkompostimise katuse alla viimisel võib tekkida ruumipuudus ja on endiselt vaja tugiainet, mis järjest kallineb.

Uurimine ei pruugi tegudeni viia

Suuk rõhutas, et reoveesette käitlus ei lõpe sette kompostimisega, vaid taaskäitluskohas. Teisisõnu: ükskõik millist tehnoloogiat ei kasutataks, kõige olulisem on settejääkidest lahti saada. Keskkonnahoolduse OÜ on settejääke kasutanud energiapuidu tootmiseks, aktuaalne on selle teetööde haljastuses tarvitamine, kuid sellekohast otsust on pidevalt edasi lükatud.

Tehnoloogia valik ja selle elluviimine on aga kaks täiesti erinevat asja. Pärnu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kavas on ette nähtud 7000 eurot 2013. aastal uuringuteks ja alles siis, kui see vajalikuks osutub, kuni kümme miljonit eurot 2016. aastal millegi tegemiseks.

“Arengukava võib üle vaadata. Äkki tulevad nõuded, et kõik peab olema kinnine. Aga ma ei välistaks ka seda, et pärast uuringut selgub, et kõik jääb samaks,” kõneles Suuk.

Olukorras, kus Pärnu Veest on saanud peamine linnatänavate asfaltija ja hais on raskesti mõõdetav, võib tõepoolest juhtuda, et Vana-Pärnu ja Ülejõe elanike huvid jätkuvalt kõrvale lükatakse. X tänaval tahavad inimesed vett, haisuvaba tehnoloogia toob kaasa hinnatõusu – need on mõjukad argumendid, millega rahulolematuid hakatakse ründama.

Raekojas veel haisu tunda pole. Kas haisuvaba elukeskkond muutub järgmise aasta Pärnu linnavolikogu valimiste eel niivõrd oluliseks teemaks, et see lülitatakse uude koalitsioonileppesse, sõltub aga juba Vana-Pärnu ja Ülejõe valijate aktiivsusest.

Poliitikute und häirib ainult mõte sellest, kellele te järgmisel sügisel oma hääle annate.