Jalakäija sõprus helkuriga on veel habras

Mõnigi pilkab helkurit tulutuks viguriks, ent see pisiasi võib saada pimedal ajal elupäästjaks. Foto: Toomas Huik/Postimees

Ehkki mullu 1. juulist kehtiv liiklusseadus sätestab, et halva nähtavuse korral või pimedal ajal teel kõndides peab jalakäija kasutama helkurit või valgusallikat, on septembris-oktoobris Eestis surma saanud kaks jalakäijat, kellest kumbki ei kandnud helkurit, helkurvesti ega teinud end nähtavaks valgusallika abil.

Politseiinfo kohaselt juhtus esimene kahest traagilisest õnnetusest 9. septembril kella kuue paiku hommikul, kui 44aastasele jalakäijale aeti otsa Ida-Virumaal Vaivara vallas Tallinna–Narva maanteel. Ja 19. oktoobri õhtul Lääne-Virumaal Rakke vallas Kapu–Rakke–Paasvere teel lõppes 60aastase jalakäija maine matk Toyota Corolla rataste all.

20. oktoobri vihmasel õhtul sõideti Lääne maakonnas Risti vallas Risti–Kulijõe teel surnuks teeservas seisnud 41aastane helkuriteta jalgrattur. 6. oktoobri varahommikul Lääne-Virumaal Tapal autolt löögi saanud 20aastane nokastanud ja helkurita jalakäija jäi küll hinge, aga vajas haiglaravi.

Tõusnud teadlikkus

Pärnumaal ei ole viimasel ajal helkurita jalakäijatega õnnetusi juhtunud.

„Minu arvates on helkuri ja muu turvavarustuse kasutamine viimasel paaril aastal paranenud ja muutnud meie liikluse ohutumaks,” tõdes Lääne prefektuuri liiklusjärelevalve talituse juht Sander Peremees.

„Olen nõus, et kõik liiklejad, kes peavad ettenähtud turvavarustust kasutama, seda ei tee. Samal ajal näeb asulavälistel teedel siiski üsna palju rattureid, kes kannavad helkurveste ja kelle jalgrattal põlevad pimedas sõites tuled. Helkureidki kasutatakse järjest rohkem nii linnas kui maal,” lisas liiklusjärelevalve talituse juht.

Peremees möönis, et turvavarustuse kasutamine on suuresti seotud inimeste mõttemallide muutumisega ja see protsess on pikk: aasta–kahega siin murrangut ei toimu.

Politseijuhi väitel teab suurem osa inimestest, miks on jalakäijal tarvis helkurit või mispärast on tuled jalgrattal vajalikud – seda tõestavad maanteeameti tellitud uuringud –, ja eks ole probleemi teadvustaminegi märkimisväärne edasiminek.

„Näitena võin veel tuua turvavöö kasutamise,” rääkis Peremees. „15 aastat tagasi kasutas turvavööd võib-olla pool juhtidest, praegu juba peaaegu kõik ja keegi ei räägi rumalat juttu, et turvavööd ei ole vaja kasutada, sest autol on turvapadjad ja turvavöö tõttu võib surma saada. Pikas perspektiivis läheb helkuri kasutamisega samamoodi.”

Karistama ei tõtata

Peremehe mainitud TNS Emori tänavu jaanuaris valminud uuringu „Jalakäijahelkuri kasutamine” tulemuste põhjal mõistavad helkuri olulisust nii täiskasvanud kui lapsed: täiskasvanud vastanutest peab helkurit väga vajalikuks 73 ja lastest 95 protsenti.

Johtuvalt eeltoodust on aastataguse uurimistöö tulemustega võrreldes kasvanud helkurikandjate arv: lapsevanemate vastustele tuginedes kannab üheksa last kümnest alati jalakäijahelkurit, täiskasvanutel on see näitaja pisut madalam: helkurikandjaid on seitse kümnest.

Rääkides helkuri tähtsust eiravatest ja seega oma elu pimedal ajal hoolimatult ohtu panevatest jalakäijatest, tõdes Peremees, et kuigi politsei peab turvavarustuse kasutamist oluliseks, ei hakata vastutustundetuid inimesi massiliselt karistama.

Pigem eelistatakse verbaalset selgitustööd, hoiatust, jätkatakse maanteeametiga kahasse korraldatavat helkurite jagamise kampaaniat.

„Eelkõige on mõõdupuuks konkreetne tegu ja selle ohtlikkus,” hindas politseijuht hea ja kurja piiri. „Pimedas asulavälisel teel helkurita või jalgrattaga ilma tuledeta sõitmine lõpeb tõenäoliselt trahviga: kui inimene oma elu ise kergemeelselt ohtu seab, aitab politsei talle seda meelde tuletada.”

Malle Pärn, vabakutseline näitleja ja teoloog

„Mina väidan, et meie põhiprobleem pole mitte helkuris, vaid meie autojuhtide silmaklappides.

Juht peab sõitma alati sellise kiirusega, mis võimaldab tal näha seda, mis toimub teel, mida mööda ta sõidab. Just nii palju ette, kui hetkel vaja on.“

(23. oktoober 2012, Postimees)

Toomas Hendrik Ilves, Eesti Vabariigi president

„Kokkuhoidmine, eriti pimedal ajal, on Eestile omane. Niisiis, vaadake inimesi enda ümber, võib-olla saate helkurit kinkides lihtsa liigutusega päästa mõne oma lähedase või, miks ka mitte, üksikuks jäänud naabri elu.”

 (Pöördumine rahva poole seoses talveajale üleminekuga 2011. aasta 31. oktoobril)

Sander Peremees, Lääne prefektuuri liiklusjärelevalve talituse juht

„15 aastat tagasi kasutas turvavööd võib-olla pool juhtidest, praegu juba peaaegu kõik ja keegi ei räägi rumalat juttu, et turvavööd ei ole vaja kasutada, sest autol on turvapadjad ja turvavöö tõttu võib surma saada.

Pikas perspektiivis läheb helkuri kasutamisega samamoodi.”