„Näitena võin veel tuua turvavöö kasutamise,” rääkis Peremees. „15 aastat tagasi kasutas turvavööd võib-olla pool juhtidest, praegu juba peaaegu kõik ja keegi ei räägi rumalat juttu, et turvavööd ei ole vaja kasutada, sest autol on turvapadjad ja turvavöö tõttu võib surma saada. Pikas perspektiivis läheb helkuri kasutamisega samamoodi.”
Peremehe mainitud TNS Emori tänavu jaanuaris valminud uuringu „Jalakäijahelkuri kasutamine” tulemuste põhjal mõistavad helkuri olulisust nii täiskasvanud kui lapsed: täiskasvanud vastanutest peab helkurit väga vajalikuks 73 ja lastest 95 protsenti.
Johtuvalt eeltoodust on aastataguse uurimistöö tulemustega võrreldes kasvanud helkurikandjate arv: lapsevanemate vastustele tuginedes kannab üheksa last kümnest alati jalakäijahelkurit, täiskasvanutel on see näitaja pisut madalam: helkurikandjaid on seitse kümnest.
Rääkides helkuri tähtsust eiravatest ja seega oma elu pimedal ajal hoolimatult ohtu panevatest jalakäijatest, tõdes Peremees, et kuigi politsei peab turvavarustuse kasutamist oluliseks, ei hakata vastutustundetuid inimesi massiliselt karistama.
Pigem eelistatakse verbaalset selgitustööd, hoiatust, jätkatakse maanteeametiga kahasse korraldatavat helkurite jagamise kampaaniat.
„Eelkõige on mõõdupuuks konkreetne tegu ja selle ohtlikkus,” hindas politseijuht hea ja kurja piiri. „Pimedas asulavälisel teel helkurita või jalgrattaga ilma tuledeta sõitmine lõpeb tõenäoliselt trahviga: kui inimene oma elu ise kergemeelselt ohtu seab, aitab politsei talle seda meelde tuletada.”
Malle Pärn, vabakutseline näitleja ja teoloog
„Mina väidan, et meie põhiprobleem pole mitte helkuris, vaid meie autojuhtide silmaklappides.