Talispordiveerand edeneb Pärnus pisitasa

Raeküla kooli esimese klassi poisid Kristofer (vasakult) ja Marten ning teise klassi piigad Elis ja Jessika leidsid pärast tunde suurt lusti kohalikul jääväljakul liuglemisest. Foto: Ants Liigus

Kui uue Andrus Veerpalu esilekerkimist Pärnu praeguste koolinoorte hulgast on raske loota, siis kiiruisutajast olümpiavõitja Ants Antsoni tegude jätkaja võib siinmail juba küll oma karjääri esimesi samme liuelda.

Aga miks ei võiks siit sirguda ka Margus Hernitsa, Eestit kolmedel taliolümpiamängudel iluuisutamise üksiksõidus esindanud mehe mantlipärijat?

Alust nii mõelda andis tõdemus, et kui linna nappidel jääplatsidel oli esmaspäeval tritsutajaid hoolega, tükati oli neid liigagi palju, siis lumelaudadel kulgejaid, rääkimata kihutajaist, annab otsida.

Ehkki kirjutajamees mäletab oma noorusest ja lähimast minevikustki, et kolmandat kooliveerandit kutsuti omal ajal just suusaveerandiks.

Sest siis oli valdav enamik koole päevasel ajal dekoreeritud haridustempli seinte najale toetatud kümnete suusapaaridega ja kui aeg sai küpseks, oli kõik see poiss ja plika suuskadel. Kas kehalise kasvatuse tunnis või pärast kooli oma lõbuks talvises metsas või mõnel mäenukil tervist taga nõudmas. Kuigi iga endast lugupidava kooli juures oli ilmtingimata ka liuväli. Kindlasti poortidega, et saaks hokit mängida.

Mis tore jääplats

Nüüd, mis salata, on suusajälg haruldus, mis veel kõnelda suusatajast. Seepärast olid linna koolide talvist elu kaema läinud lehemehed suisa keeletud, kui sõitsid Riia maanteel enne Sindi tee ristmikku mööda käbedalt pedaale tallanud jalgratturist, kel, uskuge või mitte, igivana kondimootori pakiraamil lumelauad.

Tõsi, kui vahva sportlane Raeküla suusaradade esisele parkimisplatsile pööras, näitas esimene pilk, et tegemist oli kõvasti üle keskea jõustiklasega. Aga seda rohkem pilt südant soojendas.

Seda enam, et muidu valitses Raeküla mändide all talvine keskpäevane vaikus ja rahu, mida ei rikkunud ühegi veel stardieelselt värske koolinoore reibas kilge ega viiekilomeetrisest pingutusest kurnatud eakaaslase ägamine.

Küll oli jutuvada teisel pool maanteed Raeküla Vanakooli keskuse hoovis, kus ühegi uisujäljeta liuväljal keerutasid uljaid poognaid Raeküla kooli teise klassi piigad Jessika Turk ja Elis Laur ning esimese klassi poisid Ralf Kristofer ja Marten Aus. Mis teha, kui uiske parasjagu käepärast pole, aga jääl liuglemise kihu on suur.

Pealegi on tilluke müramine pärast tunde hoopis mõnusam kui tõtata kohe tegema järgmiseks päevaks antud kodutöid.

Aga kui tuleb järgmine kehalise kasvatuse tund, ütlesid tüdrukud, siis on nad, suusad all, teisel pool teed. Sest suusad neil on ja suusatada on tore.

Enam-vähem niisama tore kui uiskudeta uisutada.

Koolil oma suusabaas

Suusatamisest ja suuskadest peetakse ka Rääma koolis. Kohe sedavõrd, et kui osa sporditunnis kehakarastust saavatest õpilastest uisutas parajalt avaral jääväljakul, said teised õpetust Anu Taveterilt, koolitatud suusatreenerilt, kel näpuotsa jagu tunde Rääma kooliski.

Rääma koolis on oma suusabaas, kust lastele anda 30 paari nii suuski kui saapaid. Kõik need soetatud sellal, kui Eesti riik oli veel rikas.

On olnud sellinegi aeg.

 „Kehalise kasvatuse õpetajad on ju sellised tüütud tüübid, kes käivad seni pinda, kuni saavad oma tahtmise,” muigas kooli spordiõpetaja Tuuli Laanemets.

Nagu aeg on näidanud, on sellest omaaegsest mangumisest ja direktorile pindakäimisest nüüd ütlemata palju kasu, sest pärast seda, kui ehitajad Rääma kooli võimla kasutamiskõlbmatuks põletasid, on kehalise kasvatuse tundide põhipaigad eelkõige kooli õu ja kõrvalolev park.

„Kuni selline ilm on, elame väga hästi, aga kui lumi ära sulab, siis ma ei tea, mis saab,” ohkas Laanemets.

Eks see aeg saa olema seda kurvem, et siis jääb ka kohalikul rahval talverõõmude nautimine katki.

On ju ümberkaudsed inimesed, neist päris mitu Rääma kooli kunagist õpetajat, leidnud liuvälja toreda olevat ning hakanud seal oma jalga proovima ja noorust meelde tuletama.

Nii et kui tritsutamispisik niisama innukalt levib, võib peagi jõuda kätte hetk, mil ahtake jääplats soovijate suurele hulgale kitsaks jääb.

Kuni soojakraadid sellele pillerkaarile lõpu teevad. Loota, et ajutiselt, sest ehkki talve selgroog on murtud, on veebruar ja märts toonud viimastel aegadel nii külma kui ka lund.

Samal ajal võisid linnas huvikäiku teinud lehemehed tunnistada Pärnumaa kutsehariduskeskuse igati noobli uisuvälja juures, et jää oli, oli ka kõike muud uisutamiseks tarvilikku, aga polnud ainsatki platsil liuglejat.

Küll võis väljaku kõrval seisvasse soojakusse piiludes näha seal uiskude hunnikut, mis tõi paratamatult meelde rahvatarkuse, et igal asjal oma aeg.

Ilmselt juhindutakse kutsehariduskeskuses tarkuseterast „enne töö, siis lõbu“.

Kuigi keha tervise eest hoolitsemine pole üldse vähem tähtis, kui seda on mõne tisleritarkuse omandamine või automootori putitamise õige knihvi äraõppimine.

Spordipisik noores eas

Kuid igal asjal on oma mõte. Nii ütles Ülejõe gümnaasiumi õpilastega kesklinna liuväljale sõitnud Ene Viigimäe, et kooli oma liuväli oleks küll tore, ent seda vaid juhul, kui samas saaks uiske laenutada.

Esmaspäevalgi olid kümnest kehalise kasvatuse tunnis uisutama tulnud lapsel vaid kahel oma tritsud, teistel tuli leida 50 senti ja maksta selle rahaga kinni uiskude tunniks ajaks laenutamine.

Aga eks kärbi kooli liuvälja rajamise indu meie ilmgi, leidis õpetaja liuvälja teemat jätkates. Sa võid suurepärase uisuväljakuga maha saada, ent siis tuleb sula ja kõik töö ja vaev lendab vastu taevast.

„Seega ei ole kesklinna tulla mitte lihtsam, vaid see on paratamatus,” hindas Viigimäe.

Tulema aga peab, sest mida nooremas eas laps spordibatsilli saab, seda tõenäolisem on, et ta sellesse tervistavasse tõppe jäädavalt haigestub.

„See pisik on vaja varakult sisse saada,” tõdes Ülejõe gümnaasiumi spordiõpetaja. „Väiksemad täna juba ütlesid, et nad käisid ema-isaga nädalavahetusel siin.”

Eks sama nakatamist pidas silmas Kaja Stimmergi, kes oli esmaspäeval linna uisutama sõidutanud hulga Uulu kooli lapsi.

Uulus pole küll õpilaste suuskadele saamisega probleeme, on oma liuväljakenegi, ent vaheldus maksab ka midagi.

Liiati kui õpetaja tahab olla korrektne ja täita kehalise kasvatuse riiklikku ainekava. Millisesse ulmelisse dokumenti on haridus- ja teadusministeeriumi tarkpead sisse kirjutanud, et põhikooli õpilane suudab nii uiske kanda kui uiskudel kõndida ja libiseda. Seda nii üksi kui rivis.

Ja mis peatähtis: oskab sõitu alustada ja lõpetada.

Põhikooli riiklik õppekava

Taliala (kooli valikul kas suusatamine või uisutamine)

III kooliaste (7.–9. klass)

Uisutamine.

Õpilane uisutab tagurpidi ning tagurpidi ülejalasõitu; suudab uisutada järjest üheksa minutit; mängib ringette’i ja/või jäähokit.

Põhialadena kuuluvad põhikooli kehalise kasvatuse ainekavva võimlemine, kergejõustik (I kooliastme õpitulemustes ja õppesisus esitatud põhiliikumisviisidena jooks, hüpped ja visked), liikumis- ja sportmängud (korv-, võrk- ja jalgpall – koolil on kohustus õpetada neist kaht), tantsuline liikumine, talialad (suusatamine ja uisutamine – koolil on kohustus õpetada neist üht) ning orienteerumine. I või II kooliastmes läbivad õpilased ujumise algõpetuse kursuse. Teadmisi spordist ja liikumisest/sportimisest edastatakse kehalise kasvatuse tundides praktilises tegevuses ja/või õpilasi iseseisvale (tunnivälisele) õppele suunates.

Andmed: põhikooli riiklik õppekava