Pere jäi lapse sünni registreerimisega hätta

Kuni seadusandlus on puudulik, kannatavad emad ja lapsed, leiab noor ema. Foto: Ants Liigus

“Me elame õigusriigis, aga kui kasutan oma õigust ja teen mõne harvaesineva valiku, satun tupikusse,” nentis kodus pere keskel sünnitanud 27aastane naine, kes pidi lapse sünni registreerimiseks sõitma Tallinna lähedal asuvasse erahaiglasse.

Stellal (nimi muudetud) on kaks last: poeg ja pojast viis aastat noorem neljakuune tütar.

Eestis peaks olema reguleeritud, mismoodi registreerida kodus ilmale tulnud lapse sünd, mis sest, et see on harvaesinev, leidis ema, kelle sooviks oli oma lugu lugejatega jagada. “Pärnu arstid keeldusid mind ja minu last üle vaatamast, aga ilma meditsiinilise tõendita pole võimalik lapse sündi registreerida,” konstateeris Stella.

Kuigi naine teab, et kodus sünnitada on tavatu ega vasta meie ühiskonnas levinud normile, leiab ta, et iga naine peaks saama sünnitada seal, kus tal on turvaline.

Maailma tervishoiuorganisatsiooni (WHO) ja ÜRO tunnustatud seisukoha järgi on igal naisel õigus olla vaba mis tahes meditsiinilistest vahelesegamistest ja teha iseseisvaid otsuseid, sealhulgas valida sünnituskohta. Kõik meditsiinilised piirangud saavad olla üksnes soovituslikud ja lõplik sõna jääb naisele (perele).

Mujale haiglasse

Kui Stella pere keskel ja sünnitoetaja juuresolekul neli kuud tagasi ühel reedesel keskpäeval kodus terve tütre sünnitas, arvas ta, et suurem osa tööst on tehtud ja edasine on köömes. “Aga eksisin,” lausus naine.

Pärast sünnitust helistas Stella abikaasa kohe perearstile. Perearst teadis, et tema patsient ootab last, kuid oli kodus sünnitamisest šokeeritud. Ta keeldus kohale tulemast ja nentis, et ei saa sündi fikseerida, sest ei taha võtta vastutust. Perearst soovitas perel Pärnu haigla poole pöörduda.

Kui ema esmaspäeva õhtul Pärnu haiglasse helistas, polnud vanemämmaemandat tööl. Osavõtliku häälega naine soovitas helistada teisipäeval, sest ülemustega ei olnud sel päeval võimalik rääkida. Kui Stella teisipäeval uuesti helistas, andis vanemämmaemand teada, et haigla pole kohustatud Stellat ja tema last läbi vaatama. “Olin haiglas rasedusega arvel ja küsisin, millised on minu olukorras alternatiivid,” meenutab Stella. “Minge mujale haiglasse või helistage linnavalitsusse,” kõlas sõbralik vastus.

Tuttav linnavalitsuse ametnik laiutas käsi: ilma meditsiinilise tõendita isikukoodi väljastada ei saa. Ta andis emale teada, et haigla juristi on teavitatud ja too oskab nõu anda.

Haigla jurist aga ei teadnud sellest midagi ja käskis poole tunni pärast tagasi helistada. “Kui abikaasa talle kõne võttis, oli ametniku toon üleolev,” lausub Stella.

“Miks te siis sünnitasite kodus? Mina sünnitasin oma lapsed haiglas ja olen rahul. Minge teise haiglasse,” teatanud ametnik.

“Ta rääkis minu abikaasale korduvalt inimkaubandusest,” oli samas haiglas rasedusega üheksa kuud arvel olnud ema nõutu. Heideti ette, et ema ja laps ei olnud 48 tunni jooksul pärast sünnitust haiglasse tulnud.

Lõpuks pani pereisa naise koos viiepäevase lapsega auto peale ja sõidutas Tallinna külje all asuvasse Fertilitase erahaiglasse, kus lapse sünd poole tunniga 96 euro eest tõendati ja imestati, miks Pärnus ema ja last nii palju solgutati.

Pärnumaa perekonnaseisuametis selgus, et andmebaasis olid andmed, mille kohaselt sündis tütar Viimsis. Sünnikoha muutmiseks tuli kirjutada uus avaldus.

“Mulle jäi tunne, nagu oleks meie pere saanud hakkama kuriteoga. Minu andmetel ei ole see esimene kord, kui Pärnu haigla ajab kodus sünnitanuga kiusu,” lausus noor naine.

Miks kodus?

Stella otsustas kodus sünnitamise kasuks, sest tema esimene sünnituskogemus oli üsna halb. Peale selle haiglakartus.

“See polnud arstide süü. Läksin esimesel korral uljalt sünnitama, ma polnud just palju eeltööd teinud. Koostööd ei olnud ja juhtuski, et ämmaemandad sünnitasid minu eest,” meenutab naine esimest sünnitust. Vaakumsünnitus jättis vastse ema hinge trauma.

Uus lapseootus pani Stella teemaga taas silmitsi. “Haiglas ennast mõõtmas ja kaalumas käies ei tekkinud mul ämmaemandaga kontakti. Mul tekkis tunne, et olen haige, et teen kõik valesti, söön valesid asju ja liiga palju,” kirjeldas ta.

Stella oli veendunud, et rasedus pole haigus, ta on terve naine. “Teadsin, et ma ei saa haiglas sünnitades ämmaemandat valida, pean usaldama täiesti võõrast inimest ja see on nagu loto. Ma ei tahtnud seda. Vajasin toetajat, kes oleks enne lapse sündi sada protsenti minu jaoks olemas,” rääkis ema.

Sel põhjusel otsis Stella üles tuttava sünnitoetaja. Soovides, et lapse sünni juures oleks ka tema ema ja abikaasa, tundus kodus sünnitada kuus kuud enne lapse ilmaletulekut talle kõige õigem valik. Haiglasse lubatakse Stella andmetel sünnituse juurde ainult üht tuttavat inimest toetama.

Stella sooviks oli vettesünnitus. “Pärnu sünnitushaigla statistika järgi on vettesünnitusi seal väga vähe. Minu seitsmest tuttavast, kel oli see plaan, sai vette sünnitada ainult üks naine. Põhjenduseks toodi, et vann on kinni või et sünnitajal on seal ebamugav.”

Enel Pungas, siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna juht

„Riik on jaotanud oma ülesanded asutuste vahel selliselt, et meditsiiniasutus fikseerib lapse sünni n-ö meditsiinilisest aspektist ja annab selle tulemusel välja dokumendi pealkirjaga „Tervishoiuteenuse osutaja tõend“.

Selle dokumendi alusel registreerib perekonnaseisuasutus lapse sünni, võttes registreerimise käigus tervishoiuteenuse osutaja tõendilt õiguslikus mõttes olulised andmed: kes on lapse ema, lapse sugu, sünniaeg, sünnikoht jm. Seetõttu ei saa lapse sündi registreerida ilma nimetatud dokumendita. Perekonnaseisuametnik ei saa ise hinnata, kas lapse sünnitas see ema ja millal ning kus laps sündis.

Sünni registreerimisel märgitakse sünnikohaks lapse tegelik sünnikoht. Kui laps on sündinud kodus, kuid sünnitõendi väljastab haigla, mis asub lapse sünnikohast mujal haldusüksuses, on sünni registreerimise käigus võimalik lapsele panna kodu haldusüksus sünnikohaks. Selleks on vaja meditsiiniasutuse dokumenti selle kohta, et laps sündis kodus.“

Eda Amur, Pärnu haigla kommunikatsioonispetsialist

“Pärnu haigla osutab sünnitusabi haiglas sünnitanutele, korraldab haiglas sündinud vastsündinutele isikukoodi andmise rahvastikuregistri seaduse § 50 alusel ja tulenevalt regionaalministri „Isikukoodide moodustamise, väljajagamise ja andmise korrast“. Kodusünnitustega seonduv on praegu Eesti õigusruumis reguleerimata.

Sünnitusabi osutamisega seonduvad toimingud on haiglas reglementeeritud eesmärgiga tagada kvaliteetse tervishoiuteenuse osutamine ja õigusaktide nõuete täitmine.

Kehtestatud on regulatsioon olukorraks, kui haiglas sünnitamine ei ole mingil põhjusel võimalik. Kodus (ehk väljaspool haiglat) sünnitanule, kes tuleb 48 tunni jooksul pärast sünnitust koos vastsündinuga haiglasse, osutatakse vajalik tervishoiuteenus, see dokumenteeritakse, muuhulgas vormistatakse lapse sünni kohta tervishoiuteenuse osutaja tõend. 48 tunni jooksul pöördumine peaks olema Eesti piires realistlik, sest tõendi väljastaja võtab endale vastutuse tõendada lapse põlvnemine, hiljem võib sünnituse fakti tuvastamine olla problemaatiline.

Haiglasse pöördumine ei ole kohustuslik, kuid kodus sünnitaja peaks enda jaoks eelnevalt välja uurima lapse sünni registreerimise võimalused ja korra, et vältida arusaamatusi. Loodetavasti toob menetluses olev kodusünnituste riigipoolne reglementeerimine selles osas selguse.“

Mare Kerner, perearst

„Teatavasti on seoses kodusünnitusega alati palju emotsioone ja vastakaid arvamusi.

Igal naisel on õigus sünnitada kodus, seadusandlikult seda reguleeritud veel ei ole. Naine peab olema teadlik kodusünnituse olemusest ja riskidest: vastutuse võtab endale tulevase lapse ema.

Rasedat peab jälgima naistearst, kes hindab võimalikke rasedusriske. Kui naine kuulub kõrge riskiga raseda gruppi, on tal kodusünnitus vastunäidustatud.

Selle informatsiooni saab rase teda jälgivalt arstilt. Seetõttu on vajalik raseda varajane arvele võtmine. Meedikute seisukoht on ikka selline, et laps peaks sündima haiglas, see on ohutum nii emale kui lapsele. Ka normaalselt kulgenud raseduse puhul on sünnituse käigus tekkivate ootamatute komplikatsioonide risk.

Praegu mingeid probleeme kodus sündinu registreerimisega ei peaks olema.

Kui rase on olnud arsti jälgimise all ja ta on otsustanud kodus sünnitada, teeb meditsiinitöötaja pärast sündi koduvisiidi, hindab vastsündinu üldseisundit jne.

Selle kohta väljastab arst tõendi, kuhu ta fikseerib kõik sünnitusega seotud andmed. Need andmed viiakse perekonnaseisuosakonnale, kes registreerib sünni.

Minu soovitus on tutvustada eelnevalt oma plaani perearstile, arutleda koos ja leida kõigile sobiv lahendus.“