Veerandsada aastat Soomes Mikkelis Vanamo hariduslike erivajadustega õpilaste kooli juhatanud ja nüüd pensionipõlve pidav Seppo Sinkko veetis koolivaheaja eelse nädala Pärnu Kuninga tänava põhikoolis: andis tunde, esines õppenõukogus ja ulatas 1. klassi lastele aktusel nende esimese tunnistuse.
Vanamo ja Kuninga kooli ühendavad sõprussidemed 1991. aastast. Kuninga tänava põhikoolis on juba aastaid kõrvuti tegutsenud nii tava- kui erivajadustega õpilaste klassid, Vanamo kooli ootavad aga muudatused ees lähiajal.
Tahtsin tulla vaatama, kuidas Kuninga kool on aastatega muutunud. Ajast, kui seda kooli tean, on siin muutunud absoluutselt kõik, nii sisu kui vorm. Samaks on jäänud ainult uhked põlispuud kooli ümber.
Vanamo erivajadustega õpilaste kool läheb varsti kokku tavakooliga. Ehitatakse uut koolihoonet, kus erivajadustega ja tavakooli õpilased hakkavad ühes klassis õppima. Siin on lapsed ammu ühe maja seinte vahel koos, kuigi mitte ühes klassis. Kuninga koolis näen, milline on integreeritud kooli sisu ja väärtushoiakud.
Vanamo koolis on väga haiged lapsed, nii liikumis- kui vaimse puudega. Kui direktori ametit pidasin, oli klasse, kus kuue õpilasega töötas seitse täiskasvanut: õpetaja ja kuus abilist.
Tavaklassis on 25 õpilast. Koos erivajadustega lastega see arv muidugi väheneb, näiteks 15 tavalist ja 3 erivajadusega last klassis. Väga haigeid, kes ei liigu ega räägi, teistega kokku ei panda. Kindlasti on õpetaja kõrval klassis abiõpetaja.
Klassi suuruse otsustab iga maakond ise lähtuvalt sellest, kui väikseid klasse ta on suuteline üleval pidama.
Lapsed ja õpetajad tulid kooli hea tujuga. Erivajadustega lapsed on hästi sotsialiseerunud, neid ei erista teistest.
Andsin eri kooliastmetes tunde, õpetasin soome ja inglise keelt ning matemaatikat. Nägin väga töökaid, sõbralikke ja hästi käituvaid lapsi. Näiteks 7. klassis tegime näidendit: peaminister ja valitsus arutlesid, mida rahva heaks võiks teha. See käis kõik inglise keeles! Lapsed on loomingulised ja õpetajad professionaalsed.
Veerandi viimasel päeval olin aktusel ja andsin tublimatele kooli ees tunnistusi kätte. Paljud 1. klassi laste vanemad olid tööpäevale vaatamata leidnud võimaluse aktusele tulla. See näitab, et nad hoolivad ja elavad laste tegemistele kaasa. See on oluline.
Soomes aset leidnud koolitulistamisi ja muid raskeid juhtumeid on põhjalikult analüüsitud. Kõigil juhtudel on olnud tegemist headest peredest materiaalselt kindlustatud lastega, kellele pole vanematel aega ja tähelepanu jagunud. Nad on olnud enesessetõmbunud ja vähe tunnustatud, suure osa ajast veetnud arvuti taga.
Oluline on kooli ja kodu koostöö, ühised eesmärgid ja väärtused. Õpetaja peaks varakult märkama riskilast, kuigi pealtnäha võivad asjad korras olla.
Õpetajat tuleb instrueerida, mida ta kriisiolukorras tegema peab, et ei tekiks paanikat.
Kuninga kooli väärtus on tema inimesed. Töö käib meeskonnana, seda on igal sammul näha. Kui kell helises, läksid õpetajad kohe tundi. Soome õpetajatel oleksid justkui taskud kive täis, nemad tundi ei kiirusta.
Soomeski võiks lapsi rohkem tunnustada.