Otsused tehakse Idas

Nädal tagasi sai kirjeldatud Hiina peaministri vahendust USA ja Põhja-Korea pikaleveninud tülis. Nüüd aastast kokkuvõtvalt kirjutades jääb üle tõdeda, et Aasia esilekerkimine oli tunnuslik kogu 2009. aastale ja võtme selle mõistmiseks annab Kopenhaageni kliimakonverents.

Kliimakonverentsiks valmistuti aastaid ja kõik ebakõlad selles protsessis tulid esile paari viimase kuuga. Ühel hetkel tekkis lootus päästeinglile: USA president Barack Obama tuleb ja pakub kõigile sobiva lahenduse. Obama tuligi kohale, ent otsustajaks sai hoopis Hiina liider Hu Jintao.

Toimunu parim kinnitus on Briti peaministri Gordon Browni vallandatud lärm ”konverentsi kaaperdamisest” ehk jutt sellest, et konverents ei kulgenud enam Euroopas kavandatud stsenaariumi järgi, vaid otsustajaks osutusid Aasia ja Aafrika riigid.

Inglismaa on teadupärast olnud aastakümneid USA suuvooder, nüüd siis Washingtoni pahameele avalik väljaütlejagi. Mis teha, kui Vana Maailm ega USA ei eeldanud, et kogu maailma suhtes otsuse tegemine läheb juba Kopenhaageni konverentsil Hiina kätte. Tõsi, lugu on parajalt looritatud, sest kompromisside tulemusena peab Kopenhaageni konverentsi töö kohe jätkuma ja kavandatud meetmete kehtestamisega on aega, ent … otsuse tegija oli Hiina. Mitte USA, Euroopa Liit ega keegi kolmas.

Mägi läks Muhamedi juurde

Läks kõigest nädal ja juba teatas kogu maailma meedia pikima kiirraudtee avamisest Hiinas, kus kiirus - 400 kilomeetrit tunnis - ületab mujal maailmas harjumuspärase tervelt 100ga! Sama nurga alt võetuna polnudki üllatus, et Lõuna-Korea juhitud grupp sai endale õiguse ehitada esimene aatomielektrijaam Araabia Ühendemiraatide territooriumile. Mitte EL, USA või Venemaa (kui pidada silmas viimasena mainitu osalust Iraani tuumaenergia arendamises), vaid Kaug-Ida riikide grupp.

Nädal tagasi oli kommentaari põhiteema Venemaa kõrgete ametiisikute käitumine Balti riikides, Ukrainas, Gruusias.

Nüüd saab pajatada vastupidisest näitest: eelmisel teisipäeval saabus Aŗgabatti Venemaa president Dmitri Medvedev, et vaadata pealt lepingu allakirjutamist, millega taastati gaasitarned Venemaale kaks korda väiksemas mahus (kolme aasta pärast väheneb maht veel), tunduvalt kõrgema hinna eest ja kohustusega seda mitte reeksportida (Euroopasse).

Gazprom tegi mullu aprillis türkmeenidele külma (hoiatamata tühjaks tõmmatud toru plahvatas), sai karistatud ja nüüd koguni mitu korda, sest juba mainitud Hu Jintao käis detsembri algul Aŗgabatis avamas gaasijuhet, mis läheb läbi Usbekistani ja Kasahstani Hiinasse. Kohe avatakse juhe Iraani.

Medvedevi visiidi ametlik põhjus oli Gazpromi rahaga ehitatud venekeelse kooli avamine Aŗgabatis, ent kõik said aru, et kuna Kremlil puudub võimalus sündmusi dikteerida, tuli mäel minna Muhamedi juurde. Mitte vastupidi, nagu Venemaa läänepiiril kombeks!

Seda üldist tausta tuleb arvestada pühapäeval alanud Jaapani uue valitsuse välisministri Moskva sõidu puhul. Ikka selleks, et rahulepingu sõlmimist arutada ehk nelja saart Venemaalt tagasi nõuda.

Muutused suures poliitikas

Läinud nädalal oli veel üks taganemine. Samal päeval, kui USA senat kiitis heaks Obama tervishoiureformi, mis vabastab presidendi käed aktiivseks toimetamiseks rahvusvahelisel areenil, tegi Iisraeli peaminister opositsioonilise Kadima partei juhile Tzipi Livnile ootamatu ettepaneku moodustada koos ”rahvusliku ühtsuse valitsus”.

Meenutuseks: nii Livni kui Obama on vastu Iisraeli asunduste rajamise poliitikale, mida järjekindlalt on ajanud Benjamin Netanyahu.

Praegu püütakse asunduste teema jätta vangide vabastamise jutu varju, kuid juudi ladviku aktiviseerumine ootamatus suunas on märguanne sellest, et suures poliitikas on midagi muutunud.