Mati Kose: Pärnu rannas tuleb karjalaskepäev

Mati Kose. Foto: Urmas Luik

TÜ Pärnu kolledži loodusvarade rakendamise  teadur Mati Kose on andnud Pärnu linnavarakomisjonile keskkonnakorralduslikke soovitusi selleski suhtes, kas on õige lasta lihaveised Mai elurajooni rannaniidule pilliroogu hävitama: Šoti mägiveised on lubanud Viljandimaalt Pärnu tuua Georg Artma. Eelolev suvi annab vastuse, kas Pärnu elanikele on loomad linnas vastuvõetavad, ja teada, kuidas veised hakkama saavad.

Kas karjalaskepäev Pärnu rannas tuleb?

Jah, mina selle mõtte välja käisin. Karja talviselt laudaperioodilt värskele rohule saatmine on vana kombe kohaselt ikka olnud oluline sündmus. Miks mitte seda pidulikumalt tähistada? Loomade tagasitulek on ühtviisi tähtis nii Pärnu loodusele kui pärnakatele, sest aastakümnetega on kunagisest väärtuslikust rannaniidust saanud roopadrik, mis kevaditi tuleohtlik ja varjab miljonivaate Pärnu lahele. Karjalaskepäev tuleb mai keskel, kui loomadel piisab juba ninaesist – pilliroovõrseid.

Miks veised? On moodsate masinate aeg, kas lehmad väärt taimi ära ei talla?

Kui tahame sonnid, lõukad ja mererannad pilliroost vabastada, oleks masinatega raske: rannaniit on liigendatud, liivased luiteharjad vahelduvad lohkude, sonnide ja lõugastega. Sellist maad saab niita kalli erivarustusega.

Veised pügavad taimkatet ja suudavad seda paremini kontrollida kui ühe- või mõnekordne niitmine. Pealegi on lihaveised rannamaastikul osutunud inimeste huviobjektiks, neid käiakse imetlemas ja pildistamas. Seda on näidanud kas või Kabli linnujaama juures asuva niidu hoolduskogemus, kus supelranda tulijad veiseidki uudistavad.

Karjatamise ja hooldamise korraldamine on teatud mõttes täppistöö: tuleb jälgida, kuidas loodus loomade tegevusele reageerib. Ja kui mingil hetkel tundub karjatamine ühes koplis liiga tugev, tuleb viia loomad teise koplisse. Õnneks käpalised - vastupidi lammastele - lehmi eriti ei huvita. Paljud looduskaitsealused taimed on koondunud pilliroo pealetungi tõttu jalgteede lähedusse, palistades kõrgemaid alasid. Neid paiku niidetakse.

Milliseid haruldasi taimeliike kaitsma hakatakse?

Pärnu on huvitava elustikuga rannaniit. Kui aastakümneid hooldamata aladelt on paljud rannaniitudele olulised linnuliigid taandunud, siis kaitstav floora on suutnud paremini vastu pidada, ent vajab kiiret elupaikade taastamist.  

Käpalistest on tähelepanuväärseim liik Balti sõrmkäpp, dekoratiivne orhidee niisketel niitudel, mida kümmekond aastat tagasi arvati olevat ligemale 10 000 taime ja mis võiks olla siinse looduskaitseala vapitaim. Varasemat selle liigi asurkonda Pärnu rannaniidul arvatakse Eesti ja kogu Euroopa suurimaks, kuid see on nüüdseks ligikaudu kümme korda vähenenud. Oleks ju uhke seada endale eesmärk taastada Euroopa suurim Balti sõrmkäpa kasvukoht!

Käpalisi leidub siin möödunud suve inventuuri alusel neli liiki, üks varem esinenud liike on välja surnud. Kaitseala rannaniitudele on omased kõrgemat rohtu eelistavad haruldused, nagu emaputk ja angervaksa meenutav ahtalehine ängelhein. Mõlemad liigid esinevad niisketel niitudel ning Eesti on nende üks viimastest suurematest aladest Euroopas.

Kunagi ulatus Reiu rannast Raeküla alla meie loodusliku gladiooli ehk niidu-kuremõõga kasvuala. Loodetavasti levib see liik niitude taastamise järel uuesti Pärnu suunas.

Ei puudu haruldused sonnidestki: Pärnus leiti omal ajal esimese kohana Eestis sileda kardheina eksemplarid. Mõnes väheliikuva veega kraavis-tiigis kasvab veepinnal ujuvate pisikeste roheliste lehtedega taim küürlemmel.

Käpalised on kogu maailmas väga hinnatud. Pärnu võiks nende näitamisega tuntust koguda ja sellega ülejäänud kuurortidest erineda.