Murumunamaja elab argirütmi sisse

Pärnu loodus- ja tehnikamaja direktori asetäitja Merle Einola kutsub Pärnumaa keskkonnahariduskeskust kaema. Foto: Urmas Luik

Tööpäeva hommikul Pärnumaa keskkonnahariduskeskuses valitsev rahu on Pärnu loodus- ja tehnikamaja (LoTeh) direktori Kaire Narva arvates päris mõnus vaheldus detsembrikuisele üritustemöllule.

Sügis ja aasta lõpp möödusid väga lennukas tempos, kui vastvalminud keskus võõrustas uudistajaid lähemalt ja kaugemalt ning murukatuse all toimus hulgaliselt vastuvõtte, jõulupidusid ja tunnustusüritusi.

Nüüd loksub kompleksi ajakava sammhaaval argisemasse rütmi.

Päeva esimesel poolel on õpetajad hõivatud metoodilise töö, tundide ettevalmistamise ja seminaridega ning hiljemalt lõunaks täitub keskkonnahariduskeskus huviringis käivate lastega, kellest viimased lahkuvad alles hilisõhtul.

Hommikusel vaikelul pole aga pikka pidu, sest õige pea kaevuvad Pärnu üldhariduskoolide õpilased siin neljakümnes õppeprogrammis astronoomia, keemia, bioloogia, ökoloogia ja teiste loodusteaduste saladustesse.

“Murdsime oma maja inimeste ja tavakoolide õpetajatega päris pikalt pead, kuidas ühitada huvikoolis pakutav üldhariduskoolide õppekavaga. Nüüd on see töö tehtud ja oleme valmis koole teenindama,” räägib Narva.

Huvikoolist turismiasutuseks

Et registreerimine programmidesse äsja käivitus, on veel vara öelda, mis pakutavast koole enim paelub. Valik on igal juhul mitmekesine ja ulatub keskkonnateemalistest praktikumidest astronoomiaalaste planetaariumitundideni.

Viimne kui üks programm on seotud kooliainetega ja toetab-kinnistab põhikooli- ja gümnaasiumiastmes õpetatavate loodusainete teadmisi.

Igast koolist oodatakse keskusse kümmet klassikomplekti.

„Üks komplekt tähendab meile kaht gruppi, sest jagame külla tulnud klassi kaheks grupiks,“ selgitab ta. „Lapsed viibivad keskkonnahariduskeskuses 1,5–2 tundi ja teevad selle aja jooksul läbi kaks praktikumi. Kui tavakooli aineõpetaja soovib, võib ta praktikumi põhjal lapsi hinnata või hinnata programmis omandatud teoreetilisi teadmisi.“

Järgmisena töötatakse välja õppeprogrammid esimesele kooliastmele ehk 1.–4. klassile ja programmikava koolieelikutele.

Peale noorte harimise on Pärnu linna ja Pärnumaa omavalitsuste liidu ühisjõul mullu septembris valminud keskkonnahariduskeskus valmistunud turistide vastuvõtmiseks.

Muutumine huvihariduskoolist turismiobjektiks on keskust haldava LoTehi jaoks mitte ainult põhimõtteline, vaid sisuline edasiminek.

„Siiani olime olnud kool, aga nüüd mingis mõttes äriettevõtegi, sest peame oma maja ülalpidamiseks ja arendamiseks teenima tulu. Üks osa meie tulust on õppemaksud, mis on üsna väiksed, ja teine osa ruumide rent ja piletimüük,“ tõdeb Pärnu loodus- ja tehnikamaja direktori asetäitja Merle Einola.

Mõeldes väliskülalistele

Välisturistid on põneva arhitektuurse lahendusega ümara põhiplaaniga keskuse juba avastanud, aga külaliste mitmekülgseks võõrkeelseks teenindamiseks kulub veel aega.

Esmalt keskendus LoTeh uue maja käivitamisele huvi- ja seejärel üldhariduskeskusena, nüüd võetakse käsile välisturistide võõrustamine.

“Kõrvalt võib näida, et mis see turistide teenindamine siis ära ei ole, aga tegelikkuses tähendab see meile päris mahukat töölõiku alates mitmekeelsete viitade, siltide ja infomaterjalide koostamisest, filmide tõlkimisest, tegevuste planeerimisest ja lõpetades giidide koolitamisega,” loetleb Narva.

Varem pole LoTeh välismaa turistide vastuvõtuks giididega koostööd teinud, sest loodusmaja oli eeskätt kohalik huvikool. Nüüd aga tuleb mõelda, mil moel pakkuda kaugetele külalistele kaasahaaravaid ekskursioone ja muud põnevat. Grupiekskursioonidega on lihtsam: neile suudetakse ette planeeritult juba praegugi 45minutilist majaekskursiooni pakkuda. Välismaalased saavad Läänemere-teemalisi filme vaadata ja audioruumis Eestis elavate loomade hääli kuulata, laborites käia, kaeda planetaariumi, kiigata observatooriumist ilmaruumi, uudistada talveaeda, elavnurka ja püsiekspositsiooni.

“Praegu teeks välisturistidele tuuri meie maja inimene, kuid mõistlik on panna giidide tarvis kokku keskkonnahariduskeskust kui turismiobjekti tutvustav kirjatükk ning tõlkida see soome, inglise ja vene keelde. Siis saaksid Pärnu giidid õppida meie maja selgeks ja tuua turistid ekskursioonile. Tõlketööga saame lähiajal ühele poole, märksa keerulisem on aga see, kuidas lahendada üksikturistide teenindamine,” leiab Einola.

Omal käel Pärnusse puhkama tulnute hulk kasvab suveperioodil hüppeliselt ja selleks ajaks peab keskkonnahariduskeskus olema nendegi vastuvõtuks valmis.

Plaane suveks

Piiri tagant saabujate kõrval pole unustatud kohalikku rahvastki. Narva jutu järgi kavatseb keskkonnahariduskeskus tulla suveks välja vahvate hooajaprojektide, väliekspositsiooni, mõne rändnäituse ja kontserdisarjaga.

Jätkub koostöö veefestivaliga Watergate, vanemad võivad arvestada laste linnalaagrite jätkumisega ja seda mitte ainult suvel, vaid juba kevadisel koolivaheajalgi. Mullu oktoobris toimunud linnalaager osutus sedavõrd menukaks, et laagrikohad täitusid suisa mõne tunniga.

Kevadeks hakkab tööle keskuse teisel korrusel paiknev kohvik. Söögikohta ei anta rendile, vaid sinna palgatakse toitlustaja.

Menüü koostamisel lähtutakse tervislikkusest, toidud valmivad võimalusel kohalikust (mahe-)toorainest.

“Oleme mõelnud, et suvel võiks kohvik pakkuda piknikuteenust. Tuleb pere, ostab meilt piknikukorvi, söögid-joogid ja läheb keskkonnahariduskeskuse kaunilt kujundatud aeda einestama,” kirjeldab Einola.

Avatud köögiga kohvik sobib hästi kokanduskursustekski. Nelja kliimatsooni ja rikkaliku flooraga kasvuhoones aga annaks teha koolitusi taimede hooldamise kohta. Narva sõnutsi ongi keskusel kavas jõuda pikemas perspektiivis täiskasvanutele mõeldud koolituste korraldamiseni.

Uued vahendid

Avamisega võrreldes on uue maja aineline pool vahepeal jõudsalt täienenud ja kasvab edaspidigi. Lahtipakkimist ootab näiteks keemialabori sisustus.

“Korralik keemialabor, kus saaks praktikume korraldada, on olnud suur unistus kogu Pärnu linna jaoks,” teab Narva. “Nüüd on see olemas, puudu on vaid asjatundlik õpetaja.”

Teisel korrusel asuvad seinte sees paigas raamid, mille vahele tuleb kolm uhket akvaariumi. Kahte neist kolivad Läänemere kalad ja ühte eksootilisemad vee-elukad.

Kui keemialabor ootab alles paika sättimist, siis selle kõrval asuv keskkonnalabor juba töötab täie hooga. Siin toimetava LoTehi “raudvara” Jüri Tensoni hinnangul on labor heal tasemel seadmetega varustatud.

“Siiani me vaid mängisime teaduse tegemist,” meenutab merebioloog Tenson. “Olime õnnelikud, kui keegi andis meile mõne vana mõõteriista, mida me tihtilugu ei suutnud enam käimagi panna. Nüüd on hoopis teine lugu. Äsja jagasime Koidula kooli õpilastele välja üheksa uurimusteemat, mis lähtuvad just keskkonnalabori võimalustest.”

Üks õpilane hakkab jälgima UV-kiirgust Pärnus, teine Pärnu ranna mereheidet ehk seda tahket kraami, mida lained randa uhuvad. Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi tudengite juhendamisel võetakse luubi alla Pärnu randa läbivad hoovused ja merepõhi.

Labori analüsaatorite, veepuhastussüsteemi, keemiaanalüüsi seadmete ja mikroskoopide kõrval kiidab Tenson surfilauda meenutavat seadet, mis on hoovuse- ja sügavusemõõtja. Teist sellist masinat, mis suudab hoovust liikuvast paadist mõõta ja uurida jõe- või merevee sügavust kümnesentimeetriste veekihtide kaupa, Eestis ei leidu.