Pärnu jõe mõlemal kaldal paiknevad sõudeklubid maadlevad aastaid suviti paadisildadele suplema ja kaldale vägijooke mekkima kogunevate linlastega, kes heakorrast suurt ei pea. Probleem saaks leevenduse, kui linnavalitsus avalike ujumiskohtade loomise südameasjaks võtaks.
Sõudjad pole kiuslik rahvas. Viisakat ujujat ei vaata klubi territooriumil keegi viltuse pilguga, liiati kui ta luba küsib, et palaval päeval end jahedasse jõevette kastma minna. Kahjuks ei oska suurem osa suvekülalistest end kõige kombekamalt ülal pidada, kergendades ihuhädasid näiteks vastu paadikuuride seinu, jättes taara ja prügi teistele koristada ning kasutades sõudjate paadisildu hüppelauana ka siis, kui paadid veele lähevad või randuvad.
Viisakusest pole jälgegi
“Kaheksakümnendatel polnud sõudeklubil isegi aeda, vaid hekk, kuid keegi ei tunginud siia,” tõdes sõudeklubi Pärnu tegevjuht Arvo Loorits, olles paadisillal korrale kutsunud järjekordsed lapsed, kes sellele jõepõhjast savi ja muda kühveldasid. “Aga nüüd vastatakse korrale kutsumise peale, et jõe ääres peab olema kõigile kasutamiseks avatud kallasrada, ega tehta teist nägugi.”
Tõsi, veeseadus sätestab, et avalike veekogude ääres peab tagama neljameetrise kallasraja, kus igaüks jalutada, kala püüda või paadiga randuda võib. Hoolimata sõudebaasi juures olevatest siltidest “võõras, ära tule”, aktsepteerib Loorits seadust, kuid rõhutab, et sõudeklubi paadisillad pole kallasraja osa ja sinna ei tohiks inimestel asja olla. Liiati künka otsa paadikuuri katuseääre varju õlut rüüpama.
Omavolitsejate korrale kutsumine on aga nii teravaks läinud, et sissetungijad ei pelga treenerite ja klubitöötajate vastu kätt tõsta ning palava olukorra jahutamiseks on mitmel korral tulnud politsei kutsuda.
Sama kinnitas Pärnu jõe vasakkaldal asuva sõudebaasi Kalev treener Matti Killing. “Inimesed tulevad siia nagu õiged vennad ja ütlevad, et rannaäär peab olema läbikäidav,” selgitas ta. “Kes on viisakas, küsib ehk isegi luba ja austab paatide silda tulekut, see ujugu. Aga kui midagi ütled, lõpevad konfliktid tavaliselt sellega, et öösel visatakse aknad sisse.” Mullu suvel tuli Kalevis vahetada sadakond aknaruutu, tänavune suplushooaeg on mõnevõrra rahulikumalt möödunud. Kaatriklaasegi on lõhutud, samuti üks sportlaste treeningpaat.
“Praegu on nii, et Endreksoni, Raja või teiste ettevalmistusrahast peavad sõudeklubid linnarahvale teenust osutama,” leidis Killing. Ja seda ajal, kui viletsas seisus linnaeelarve tõttu on sportlastele ette nähtud raha niigi koomale tõmmatud.
Seavad ennast ohtu
Territooriumi lagastamine on vaid osa probleemist. Killingule ja Looritsale teeb enim muret see, kes vastutab ujujate ohutuse eest, sest ise nad ilmselgelt sellega pead vaevama ei kipu. Sõudeklubil pole kohustust seda ülesannet enda peale võtta ja vastavad sildidki on mõlemal pool väljas.
Looritsa sõnade järgi on jõgi avatud veekogu ja võib kanda ohte, mis kaldalt silma ei paista. Paadisillalt hüppamine on ohtlik isegi siis, kui ujuja teab, et vesi on piisavalt sügav. Harvad pole juhtumid, kui veepinnast poole meetri sügavusel triivivad näiteks puunotid, mille tabamine, pea ees, sisse hüpates võib pöördumatuid kahjustusi tekitada.
Samamoodi on ohtlikud sillalt lahkuvad ja saabuvad paadid. Paat liigub hääletult ja sõudja sõuab, selg ees, seda, kas keegi sillal parasjagu vettehüpet sooritab või peanuppupidi aeru alla jääb, on võimatu näha.
Rohkem avalikke ujumiskohti
Olukorrale tooks leevendust, kui linnavalitsus probleemi teadvustaks ja astuks reaalseid samme jõe äärde avalike ujumiskohtade rajamiseks. Nii Loorits kui Killing on viimased kümme aastat sellest linnavalitsuses ametnikega rääkimas käinud, ent tulutult.
Õigupoolest on sõudeklubi Pärnu linnapoolses ääres ujumiskoht, mida linn hooldab. Tänavu niideti sealt juuli alguses isegi nabakõrguseks kasvanud hein ära, kuid prügikastidest või riietuskabiinist pole lõhnagi. Kabiin küll platsil kunagi seisis, kuid kaagid vedasid selle vette ja lõhkusid ära. Nagu sillagi, mis sõudeklubi toel ujumiseks rajati.
Kalevi sõudebaasi kõrval on samuti plats, mille saaks ujumiskõlblikuks kohandada.
Mõlemad sõudeklubid on üles näidanud initsiatiivi oma territooriumi kõrval olevate ujumiskohtade hooldamiseks, kui linn võtaks enda kanda sellega seonduvad kulud, näiteks prügikastide ja välitualettide hooajalise paigaldamise ning korrapärase puhastamise. Samuti tuleks ehitada vandaalikindel sild – analoogne klubides olevatega, kuid suurema kandevõimega –, millel on veest ohutuks välja ronimiseks redel.
Linn lihtsat lahendust ei näe
Pärnu abilinnapea Romek Kosenkraniuse ütlust mööda on Pärnu uues jõekallaste detailplaneeringus määratud kohad, kus tulevikus avalikud ujumiskohad paikneda võiksid, kuid nende loomine on pikemaajaline projekt, mitte lähema aasta-paari teema. Enne tuleb raha leida.
Sõudeklubide pakkumise peale ise ujumiskohti hooldada vastas abilinnapea, et sellist initsiatiivi on üles näidanud teisedki, kui linn selle eest maksaks, kuid tänavuses eelarves on ette nähtud vaid ametlike randade hooldus ja rannavalve, lisavahendeid pole võtta.
“Kogume ideed kokku ja järgmise eelarve koostamisel kaalume, mis on tähtsam,” ütles Kosenkranius. “Pigem näen seda ikkagi nii, et jõekallaste planeeringuga ette nähtud ujumiskohad arendatakse eelisjärjekorras.”
Kosenkraniuse väitel on spordiklubid nii ehk naa linna rahastatud ja on mõistetav, et seda ei soovita kulutada linnarahvale teenuse osutamiseks, vaid spordi arendamiseks. “Linnavalitsus pole süüdi, et inimesed lähevad võõrale territooriumile ja hakkavad lõhkuma. Siis tuleb oma vara valve organiseerida,” ütles abilinnapea.
Kosenkranius tõi varem mainitud veeseadusest rääkides välja, et peale kallasraja nõude avalike veekogude ääres sätestab see erisused, mil rada pole nõutud. Näiteks sadamate puhul, millena sõudeklubi käsitleda võiks.
“Ostsime hiljuti sõudeklubi Pärnu territooriumi 4,2 miljoni krooniga välja ja tegeleme hoonestusõigusega, et klubi selle oma käsutusse saaks,” ütles abilinnapea. “Ehk julgeb spordiklubi end siis oma valdustes rohkem peremehena tunda ja vajalikke samme astuda.”