/nginx/o/2019/08/22/12490175t1habc9.jpg)
/nginx/o/2025/05/23/16865636t1h0985.jpg)
Kui koolmeister ja koolijuht, malevapealik, omavalitsustöötaja, sotsiaalvaldkonna edendaja, kõrgkooli õppejõud, Gori sõprade seltsi asutaja ja asendamatu eestvedaja, hobiaednik ja vinüülplaadigurmaan Valter Parve tähistas veebruari algul oma 80. sünnipäeva, oli mõte teha temaga lehelugu. Toona arvas ta, et lükkame selle edasi soojemale ajale. Nüüd oli siinkirjutaja kimbatuses: mida võtta, mida jätta? Soovimata kasutada kulunud ajakirjanduslikku klišeed mehest kui orkestrist, mis Valteri kohta, sest nii teda sõbrad hüüavad, väga hästi sobib.
Selle kirjatüki autorile oli Valter Pärnu 1. keskkoolis kahe veerandi vältel matemaatikaõpetaja, hiljem kolleeg õpilasmalevas, mentor paljude suhtumiste kujundamisel ja ilmselt me ei olegi praegu täiel määral suutelised aduma Valter Parve sügavat humanismi, tema huvi inimese vastu, kustumatut soovi midagi muuta, katsetada, paremini teha, julgust uuega rinda pista (omal ajal Pärnu sotsiaalhoolekande süsteemi loomine), tohutut mitmekülgsust. Näiteks on Valteri ja ta kaasa Annika väike aed Raekülas rohenäppudele maius omaette, mille kirjeldamisel jääb nende ridade kokkuseadja sulg nõdraks.
