Suur lugu ⟩ Varjupaik kui kodu: "Siin on minu inimesed"

Kodu mõiste on igaühele erinev.  Inimene, keda nimetame kodutuks, ei pruugi enda kohta nii arvata. Foto: ChatGPT/Grete-liisa Sihver

“Teil ei ole kodu. Kuidas on elu nii läinud?” küsin Pärnu täiskasvanute varjupaigas pea kümme aastat elanud mehelt. “Miks ei ole!” torkab mees seepeale. Varjupaika Suur-Posti tänaval peab Tiit (nimi muudetud, A. A.) oma koduks. Kodutunnet loovad eeskätt omaks saanud saatusekaaslased. Mujal oleks elu üksildane.

Tegelikult on 65 eluaastale lähenev mees seljakoti otsas elanud üle 20 aasta: peale varjupaiga Samaaria ja Mihkli tänava turvakodus.

Mõnikümmend aastat tagasi elas Tiit ühes Pärnumaa asulas tavalist pereelu. Kuniks abielu purunes ja ta polnud enam ühiselt loodud kodus oodatud. Miks suhe katki läks, ei saa ta aru. “Ma ei ütleks, et ma temast halvem olen. Ühel päeval läksin külapoistega jooma ja siis näidati ust,” meenutab mees. “Panin kaks kätt taskusse ja ... ema juurde.”