Sammaldunud hauapiirded ja -kivid, millest turritamas maas vedelevatest väändunud ristidest jäänud roostekarva köndid. Rohtu kasvanud kääpad ning ammu unustuste hõlma vajunud inimesed nende all.
Paar miljonit ja töökaid käsi päästaks Vana kalmistu
1. oktoober 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühelt poolt sobib selline nukker-ilus atmosfäär Pärnu Vanale kalmistule, mille mulda juba 1950. aastast kedagi sängitatud pole. Teisalt jälle pelgab muinsuskaitsja, endine Pärnu muinsuskaitse seltsi esimees Eduard Rajari, et kui midagi ette ei võeta, jääb kalmistustki vaid pisitasa hääbuv mälestus.
“Mida aasta edasi, seda hullemaks olukord läheb, kui nüüd ei sekku, siis ongi selline olukord, nagu seitsmekümnendatel taheti: park, mille sees on alles veel vaid üksikud hauatähised,” hoiatas Rajari.
Kõdunev kultuuripärand
Esimese asjana vajaks surnuaed Rajari arvates hoolitsevat kätt ehk kalmistuvahti, kes rahulas iga päev toimetaks ja seal toimuval silma peal hoiaks. “Ta on küll nii õnnetult otsa saanud, aga ikkagi tal on veel väärtusi,” rääkis Rajari kalmistust. Mis seal kunagi tegutsenud vahist saanud on, seda ta ei tea.
Küll teab Rajari, et lõhutud ristid ja rüüstatud hauad tuleb restaureerida. “Mingisuguse osagi, näiteks väärtuslikemast peaks alustama,” pakkus ta välja.
Mõni aasta tagasi oligi muinsuskaitseametil kavas renoveerida kalmistu uhkeim rajatis, sepistatud baldahiiniga haud, kuhu on maetud Riia ja Leedumaa peapiiskop ning Pärnu Jekateriina koguduse preester Anatoli. “Aga siis tuli masu peale, midagi teha pole, raha lihtsalt ei ole enam,” pidi Rajari paratamatust tunnistama.
Kalmistul on viimse puhkepaiga leidnud veel paljud Pärnu linna ajaloos olulised tegelased, näiteks preester ja rahvusliku liikumise tegelane Mihkel Suigusaar, president Konstantin Pätsi vanemad, näitlejad, õpetajad, Vabadussõjas langenud ning tsaariaegsed aukandjad ja sõjaväelased.
“Nende hauad tuleb korda teha, sest vastasel juhul need hävivad ja siis me ei tea enam, kus need asuvad,” märkis Rajari.
Raha ei jagu
Vaatamata kalmistu õnnetule olukorrale, pole Pärnu linnavalitsuse heakorraspetsialisti Arvo Kase arvates põhjust seal hooldustöid tegevale OÜ Teho Eesti Teehooldusele midagi ette heita. Teevad nad ju täpselt seda, mida linnavalitsus neilt tellib.
“Nad peavad niitma muru, koristama prahi, kukkunud oksad ja lehed, pügama hekki, aga hauainventari remonti nad ei peagi tegema,” sõnas Kase.
Mis haudade taastamisse puutub, ei jää see Kase sõnul mitte tahtmise, vaid raha taha. “Seal on tarvis mitu miljonit,” kalkuleeris ta.
Kase selgitusel on muinsuskaitseamet eraldanud igal aastal isegi mingisuguse summa, ent sellest on jagunud vaid Alevi kalmistu ristide taastamiseks. Järgmiseks aastaks loodetakse siiski midagi Vana kalmistu jaokski saada. “Äkki leiab ka linn raha, aga noh, ei oska öelda,” on Kase kimbatuses.
Päris kindlasti ei ole Kase ütlust mööda kalmistule käega löödud. Vastupidi, maha pole maetud ka kümmekond aastat tagasi tekkinud mõtet hakata seal urnimatuseid korraldama. “Aga enne ei saa seda teha, kui ülejäänud kalmistuosa on korras,” selgitas ta. Kas ja millal see juhtub, on teadmata.
Vana kalmistu
Apostliku õigeusu koguduste kalmistu sai oma nime rahvapärasest õigeusu nimetusest “vene usk”. Et nõukogude ajal ei olnud korrektne kasutada “vene” nimetust, muudeti nimi suupäraselt lähedaseks ja venest sai vana. Ametlikes kirjades oli kalmistu nimetuseks Alevi I. Nimede korrastamise ajal 1993. aastal jäi kalmistule nimetuseks Vana kalmistu.
Vana kalmistu maa-ala Riia maanteel on linnakaardile kantud juba 1797. aastal.
Varsti pärast Jekateriina kiriku valmimist lammutati kalmistul asunud Aleksander Nevskile pühendatud puukirik ja 1798 anti elanikele luba surnute ümbermatmiseks uuele kalmistule Riia maantee ääres. Uus kalmistu (praegune Vana) pühitseti aga alles 1811. aastal.
Kalmistu suleti matmiseks 1950, tuues ettekäändeks veereostuse tollases kalakombinaadis. Kalmistust pidi saama park. 1950.-70. aastatel käis kalmistu pidev lagastamine, milles suur osa oli peale kohalike kaakide purjus sõjaväelastel, hoolimatus kestis 1980. aastateni.
1993. aastast alates võib rääkida juba linnapoolsest regulaarsest hooldamisest ja 2000. aastast rekonstrueerimisest. Nüüdseks on Vana kalmistu saanud sepistatud, jalgväravatega varustatud piirdeaia, korrastatud on üle poole kalmistualast, rajatud uusi teid, rajatud urnimatuste ala jne.
Andmed: Eduard Rajari