/nginx/o/2016/02/01/4957079t1hd965.jpg)
/nginx/o/2011/02/01/508440t1h8d34.jpg)
Kilingi-Nõmme kandis käib metssigade seire. Lähema nelja aasta jooksul jälgivad ulukiteadlased metssigade liikumist eri aastaaegadel.
Metsas toimetavad GPS-saatjaga sead
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ulukiteadlased jälgivad järgmise nelja aasta jooksul Kilingi-Nõmme lähedal GPS-saatjatega varustatud metssigade elu, et saada täpselt teada, millal ja kus metsseakarjad eri aastaaegadel oma asju ajavad.
Möödunud sügisel alanud ulukite rakenduslikku uuringut korraldab keskkonnateabe keskuse (KTK) ulukiseire osakond, projekti rahastab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.
KTK ulukiseire osakonna juhataja Peep Männili selgitust mööda toimub kogu sigade jälgimine Tipu ulukiuurimisalal Soomaa rahvuspargi lõunaservas Pärnu- ja Viljandimaa piiril.
Eesmärk on uurida metssigade elupaigavalikut ja liikumisaktiivsust ning selle seotust loomade lisasöötmisega.
Luubi all on ka kärssninade lisasöötmise mõju kährikule ning see, kas ja kuidas metssea ja kähriku elutegevus mõjutab maaspesitsevaid linde, eeskätt Eesti metsade suurimat kanalist metsist. Lähimad võrreldavad metsseauuringud on tehtud Rootsis ja Poolas, Baltimaades on kõnealune uuring esimene.
Metsaelanike observeerimisel kasutatakse mitut uudset uurimismeetodit.
“Huvitavamatest võiks mainida metssigade GPS-telemeetriat ning metsise tehispesade jälgimist rajakaamerate abil. Tehispesade läheduses üles seatud kaamerad aitavad muu hulgas välja selgitada, kas linnumune näppavad metssead või siis nugised, kährikud ja rebased või hoopis röövlinnud,” selgitas Männil.
GPS-telemeetria jälgimisseadmetega varustavad teadlased ainult täiskasvanud emiseid, kuna siis saab infot kogu karja liikumiste kohta, sest emised on karjajuhid, kuldid tavatsevad üksi liikuda.
Praegu tatsab Pärnu- ja Viljandimaa piiril Kilingi-Nõmme lähikonnas kolm saatjaga emaslooma.
Ühe kaeluse elueaks on arvestatud poolteist aastat. Noorloomadele kasvamise tõttu GPS-kaelusrihmu ei panda.
Et suurem valim annab metsanotsude elust tõepärase tulemuse, kavatsevad teadlased edaspidigi loomadele kaeluseid panna. Sel talvel peaks saatja saama vähemalt kaks emist.
“Kuna siiani on jälgitud kolme metssiga veidi vähem kui kuu jooksul, on mingeid tulemusi vara välja tuua. Praegu kogume andmeid ja üritame kinni püüda veel kaks emist,” lausus Männil.