Jaanipäeva eel Pärnu Vene gümnaasiumist küpsustunnistuse saanud Ilja Leštšenko teadis juba õige varakult, et filmikunst ei ole talle üksnes hobi, vaid võib kujuneda tulevaseks elukutseks.
Ilja filmihuvi on kestnud kauem kui kooliaastad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen su õpetaja olnud kolm aastat ja selle aja jooksul on mul kujunenud arusaam, et oled väga suur visuaalse meedia huviline. Millises vanuses hakkasid filmitegemise vastu huvi tundma ja kuidas see avaldus?
Kõik algas 5-6aastaselt lasteaias. Sel ajal arenesid vististi hoogsalt mu kujutlusvõime ja abstraktne mõtlemine. Armastasin vaadata multifilme, seejärel voolisin plastiliinist või meisterdasin mõnest muust materjalist tegelaste sarnaseid olevusi. Mu peas sündisid uued lood omavalmistatud tegelastele.
Kas keegi on suunanud või mõjutanud sind filmitegemise harrastuses?
Peres tehti sageli koduvideoid, seega oli võimalus juba varakult videokaameraga filmima hakata.
Paljuski olen tänu võlgu oma emale Jevgenia Leštšenkole, kes suutis minus arendada püsivust selle harrastuse vastu, aitas seda arendada ja toetas alati mu ideid.