Kommentaar: Kreeka mängud ja mängud Kreekaga

Kreeka peaminister George Papandreou. Foto: Reuters

Eks tea kõik, kus asub Euroopa kultuuri üks hällidest ja kust said alguse nüüdisaegsed olümpiamängud. Uusima aja algul poliitiliselt kaardilt sootuks kadunud Kreeka pöördus sinna tagasi 1820ndatel, kui kreeklaste relvavõitlust türklaste vastu hakkas toetama Venemaa (hea ettekääne ilmuda õigeusklike kaitsmiseks sõjalaevadel Vahemerre!) ja poliitilist profiiti lõikas tulevane ühinenud Saksamaa, istutades Kreeka kuningatroonile saksa verd printse.

Suurriikide mängud Kreekaga ja vastupidi, kreeklaste mängud suurriikidega, said uue hoo pärast Teist ilmasõda, kui NSVL toetas neli aastat jätkunud vasakpoolsete sissivõitlust. Ja USA pani suurema osa Marshalli plaani rahast mängu just Kreekas, et elanike enamust demokraatia suunas hoida. Pingelises sisepoliitilises olukorras otsustasid niinimetatud mustad kolonelid 1967. aastal võimu oma kätte võtta ja ... pälvisid USA toetuse.

Kahjuks, sest ega’s muidu oleks nad 1974. aastal korraldanud riigipöörde Küprosel eesmärgiga too endaga liita. Loomulikult tõi see kaasa Türgi sõjalise sekkumise ja 1983. aastal Põhja-Küprose iseseisvuse väljakuulutamise. Sealtpeale tekkinud poliitjamadel pole lõppu.

USA president Bill Clinton pidas 1999. aastal Kreeka visiidil vajalikuks avalikult kahetseda, et ”külma sõja tingimustes pidasid toonased USA administratsioonid põhjendatuks eelistada sõjaväelist valitsust demokraatiale”.

Oli mis oli: Euroopa Liidu suurim laienemine kirjutati 16. aprillil 2003 alla ikkagi Ateenas, rõhutamaks demokraatia järjepidevust. Ainult et jah, toona ühenduses poolteist aastat hiljem Roomas alla kirjutatud Euroopa põhiseadusega ja praegu seoses Kreeka tempude suuruse selginemise ja suurriikide avaliku diktaadiga, tuleb jälle küsida: mis imeloom see demokraatia ikkagi on?

Ühe riigi ja tema kodanike päheistumine teistele? Või kõigi päheistumine ühele, nagu see paistab tunduvat ühele osale kreeklastest?

Kuhu jääb demokraatia, kui Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker, kes korraga (!) on nii euroala eestkõneleja kui väikeriikide esindaja G20s, teatab otse: ”Kreeka suveräniteeti kärbitakse kõvasti”? Ilmselt pole vaja kirjutada, et Kreeka vasakjõud ja -valitsused on paljus vastutavad tekkinud olukorra eest. Seda on küllaldaselt selgitatud, ent veel suurem roll on rahvusvahelisel pangandusel, mille tegevuse kontrollimise vajadusest on alles kahel viimasel aastal hakatud rääkima tipptasemel, kuid seda vaid napirealiste sõnumitega avalikkusele.

Loomulikult peaks kas või Euroopa Parlament asja tõsiselt ette võtma, aga me kuuleme finantskriisi päevil Brüsselist ainult kavatsusest ehitada gigantne supervalitsuse hoone pankade laenuga. 2002–2003 ei olnud riigikogus küsijaid, kes sundinuks toonaseid ministreid tooma selgust rahvusriikide võimalustes niisuguseks juhuks nagu praegu.

Toona oli Euroopa Liidu uustulnukatele selge seegi, et mõni vana Euroopa riik elab ülejäänute arvel, aga millegipärast oldi vait, et nüüd imestada kui üks mees: kuidas siis ikka nii?

Probleemi poliitiliseks pöörates torkas kohe silma üks esimesi reageeringuid Junckeri teatele, et Kreekat ootab ees sunderastamine: Venemaa Gazprom oli kohe valmis Kreeka torud ja varustamise üles ostma. Seda uudist võeti rahulikult, ehkki reaalsus on selles, et Kreeka on juba ammu Venemaa Trooja hobune ELis. Veebruaris siinsamas kirjutades juhtisin tähelepanu sellele, kuidas kriisi ägenedes ei tormanud Kreeka peaminister George Papandreou 16. veebruaril Brüsselisse ega Washingtoni, vaid Moskvasse raha järele.

Islandi stsenaarium, kus Vene raha kohe mängu paisati, siiski ei kordunud, kuid paistab, et Kreml jõudis oma aja ära oodata. Kui juba Gazprom omanikuna Kreekas sees, sünnib pigem South Stream kui Nabucco.

Kreeka valitsus on 1992. aastast peale otseselt takistanud nii NATO kui ELi laienemist, nõustumata nimekujuga ”Makedoonia Vabariik”. Ehkki just selle nime all on seda riiki tunnustanud 118 riiki, kaasa arvatud USA. Kreeka tuginemist oma õiguses Venemaale ja Kremli tööriistaks olemist näitab tema keeldumine Kosovo iseseisvuse tunnustamisest. Rääkimata sellest, et Kreeka lõi Küprose probleemi, mis on takistuseks Türgi teel ELi; et Küprosest on saanud venelaste rahapesu suurkoht; et põikpead Küprose konfliktis on kohalikud kreeklased (nende vabariigi eesotsas on NSV Liidu TA sotsiaalinstituudi lõpetanud kommunist), mitte türklased; et üleeuroopalistes organisatsioonides on Kreeka ja Küpros pea alati mestis Venemaaga. Sestap ei maksagi imestada, et ELi jutt on kreeklastele visa kohale jõudma.