Metssigade nuhtlus jätab kartulikasvataja nõiaringi

Kartulimaast üle käinud metssead teevad kärsaga sügavkündi ja valivad kõhutäiteks parima sordi ning kui järg käes, võtavadki enne sügist kartuli üles. Tööd ja vaeva näinud kasvataja krussis närvi ei tõtta keegi sirgeks tõmbama ja lõpuks on ainus lahendus lasta tuleval kevadel maa ohakasse ning talvekartul linnast turult osta. Foto: Elmo Riig

Erakasvatajad kindlustavad kartulimaad metsanotsude vastu kõiksugu mõeldavaid ja mõeldamatuid vahendeid kasutades.

Mõni veab ümber põllulapi mitmekordse okastraataia või riputab kärssninade rünnaku ärahoidmiseks traadi külge konservikarpe, et need tuules ehmatavat plekikolinat teeksid.

Mõni paneb valvuriteks hernetondid, toppides neile selga võimalikult läbihigistatud riided, mõni piirab mugulamaa peene traadiga ja seob selle külge riideribasid.

Mõni teab, et metssiga ei salli väljakäigu haisu, ja veab käimla sisu põllupeenrale. Mõne räägib, et tulebki kartulimaa servi pidi pissil käia, ja lausa õnnega näivad koos olevat need kartuliväikekasvatajad, kellel on kodus sirgumas pampersiealine põnn, sest polevat parimat tõrjevahendit kui täistehtud pabermähe.

Ja on neid, kes väidavad, et ükski mainitud meetod ei sobi. Kui ikka metsloom tahab sinu kartulimaal sügavkündi tehes kõhu mugulaid täis süüa, ei peata teda ükski hais ega elektrikarjus.

Kuid jääb veel üks võimalus – rääkida ära tuttav jahimees, sest kes praest ära ütleks, kuigi lihal võib olla sigatsemise eest kättemaksu mekk juures.

Kütid kahju hüvitama

Keskkonnaministeeriumi avalike suhete osakonna vahendusel saadud vastusest selgub, et metssigadele võib jahti pidada aasta läbi, välja arvatud põrsastega emistele, keda on lubatud küttida 1. oktoobrist 28. veebruarini.

“Arvestades metssea asurkonna suurust ja tõsiasja, et arvukus jätkuvalt suureneb, on keskkonnaamet määranud metssigadele minimaalsed kohustuslikud küttimismahud,” seisab vastuses.

See tähendab, et etteantud arv tuleb kindlasti täis küttida, kuid kui palju tegelikult on vaja konkreetses jahipiirkonnas metssigu kokku küttida, otsustavad jahimehed ise.

“Seega ei saa jahimehed väita, et kõik lubatud sead on kütitud ja enam küttida ei tohi, kui on vaja, tuleb metsseale jahti pidada, kindlasti pole minimaalne küttimismaht veel täis,” jätkub selgitav vastus.

Keskkonnaameti kehtestatud küttimiskvoodi kohaselt tuleb sel aastal Eestis lasta vähemalt 16 000 metssiga, neist 1650 Pärnumaal. See on nii-öelda minimaalne ehk kohustuslik arv. Kuid kui tegemist on kahjustustega, võib ja peabki sigu rohkem küttima. Jahimeeste hinnangul on kodumaa metsades 22 610 kärssnina, neist 2590 meie kodumaakonnas.

Kartulikasvataja kui maaomanik peaks olema nagu eradetektiiv, teadmaks jahiulukikahjustuse hüvitist nõudes, kas jahimehed on jätnud keskkonnaametist saadud jahipiirkonna kasutusõiguse loaga määratud kohustused täitmata, või tuvastama, et jahimeeste tegevuse või tegevusetuse tõttu ületab jahiulukite arvukus suurima lubatud arvukuse. Vaid sellisel juhul on piirkonna jahimeestel otsene kohustus maaomanikule tekitatud kahju hüvitada.

“Ka maaomanik ise peab oma vara kaitseks võtma kasutusele meetmed, et vähendada või välistada kahjusid,” viibutab keskkonnaministeerium sõrme maaomaniku poole. “Praegu tundub kõige kindlama võttena kas tarastamine või elektrikarjuse paigaldamine, elektrikarjuse eelisteks on odavus, võrreldes tarastamisega, samuti võib seda kasutada korduvalt ja eri kohtades.”

Elektrikarjus oma kätega

Elusloodusest lugu pidavale maaomanikule, kes ei taha oma kartulimaal metssigu nuumata, jääb küsimuseks kahju hüvitamise arvutamine ja selle eurodes kättesaamine. Kas võetakse aluseks põllulapi harimine, kartuliseemne maksumus, saamata jääv saak? Kes arvutuse teeb ja kas see tõestab, et jahimehed on olnud tegevusetud?

Aga küsimusi tuleb juurde, sest metsseanuhtluse all kannataja on pandud tiirlema nagu nõiaringi, haarates soovitusest piirata kartulimaa elektrikarjusega. Eesti Energia avalike suhete osakonnast öeldakse telefonitsi, et nemad sellega ei tegele, ja antakse hüva nõu pöörduda mõnda elektritöödega tegelevasse firmasse, sest “inimene ise ei tohi seda tööd teha, peab olema sertifikaat”.

Pärnus tuntud elektritööde firma Elwo juhataja Enn Jaagor ütleb, et tema ei tea, mida metsanotsude nuhtluse all kannatav maaomanik tegema peab, ja elektrikarjuse paigaldamine ei kuulu välisvõrkude ehituse alla.

“Kolhoosi ajal panid karjakud elektrikarjused üles, ei ole elektrikud selle tööga tegelnud, kasutusjuhendi järgi tuleb paigaldada,” kostab Elwo pealiku jutt telefoni teisest toruotsast.

Aga elekter, see ei ole ju diletantide jaoks?

“Ohutult paigaldada ei ole võimalik, eesmärk ongi särtsu saada,” väidab sorava sõnavaraga jutukaaslane, kes ei usu elektrikarjuse imettegevasse jõusse maaomaniku võitluses metssigadega. “Metsloom on metsloom, kui tal on nälg majas, läheb ta läbi selle. Mul on tunne, et igaüks veeretab selle teema enda pealt ära, aga lahendust ei ole, sest see on eri ametkondade piiril olev hall ala.”

Löön otsingusse “elektrikarjus” ja avan Elvese kodulehekülje. Elektrikauge naisterahva jaoks on see nagu raketiteadus: elektrikarjuse generaatorid, aiapostid, isolaatorid, väravatarvikud, nöörid, traadid, lindid, võrgud, kerimisraamid ja -poolid, tara testrid ja lülitid, muud tarvikud. Nende hindu vaadates on odavam kartulid isegi külaelanikust maaomanikul edaspidi linnast turult osta.