Lehelugeja Maret Kommer saatis Pärnu Postimehe toimetusse kaasahaarava kirjelduse ja fotod, kuidas ta koos paljude uudistajatega Pärnumaal kuumaõhupalli lendu ja maandumist jälgis.
Kümned pärnumaalased jälitasid kuumaõhupalli
“On 17. juuli õhtu. Kell on saamas kohe 21 ja ootan õhtuseid uudiseid. Üle telerist kostuva heli ja papagoide vidistamise mu kodus kostub kummaline heli. Kikitan kõrvu ja püüan mõista, kust see tuleb ja mis see on.
Pikem kuulamine ei anna tulemusi. Rahutus hinges, lükkan toaakna lahti, et mõista,
mis toimub, kui minu aknast paistab pall – värviküllane kuumaõhupall korvi ja inimestega. Haaran fotoaparaadi järele ja sööstan välja.
Esimesed pildid saan kodumaja juurest. Kiiresti hakkab pall langema ja tekib segadus – ega see ometi jõkke kuku? Napsan laualt autovõtmed ja hetk hiljem kiirustan Sindi raudteesilla poole, sest palli langemist arvestades võis loota selle maandumist vastaskaldal, mitte jões.
Enne sillale jõudmist kostub veel ühe õhusõiduki heli ja märkan miniatuurset, kuid mehitatud lennukit. Peatan auto ja kiiruga saan lennuki kaadrisse.
Sillale minekuks tuleb hoogu vähemaks võtta, sest ilmselgelt on tekkinud rahvakogunemine. Autod silla mõlemas otsas ja ääres palistavad teed ning inimesed silla kõnniteid. Kõigi pilgud on suunatud jõele. “Ega ometi ...” jõuan mõelda, kui märkan rahva vahelt palli värvilist riiet.
Auto pargitud, kiirustan sillale, kuid just parasjagu siis saab pall hoo sisse ja suudab kõrgust koguma hakata ning kandub üle Pulli küla puulatvade põllu kohale. Rahvas hüppab autodesse ja kiirustab pallile järele. Auto uuesti pargitud, selgub, et õhupallurid otsivad maandumispaika. Maal on kosta raadioeetrist vestlust palli korvis olijatega.
Mõningane põlluluure annab tulemuse, et see on maandumiseks sobimatu pika heina ja ebasobiva tuulesuuna tõttu. Pallile antakse kuuma ja tõustakse jälle kiiruga ülespoole. Autod keeravad otsad ümber ja sõidavad jälle pallile järele.
Ligi pool kilomeetrit eemal on järgmine põld ja uus probleem – elektriliinid muudavad maandumise riskantseks. Rahavast koguneb juurde.
Ühest autost astub välja ligi 50aastane kõhetu mees, kes lubab välimuse järgi oma korraliku auto kohe ära anda, kui saaks vaid korra elus selle palliga lennata. Ta küsib, ega ma juhuslikult pallis olijaid tunne, et diil kohe ära teha. Paraku jään mina ilma pakutavast autost ja tema pallisõidust.
Vahepeal on võetud vastu uus otsus: tuleb ületada Pärnu–Rakvere–Sõmeru maantee ja proovida maanduda Urge külas. Nüüd seisavad autod ka juba maanteel, et vaatemängu jälgida. Kiirustame autodesse ja sõidame Urgele.
Põld, ilus niidetud põld ja ei ühtegi elektriliini. Maandumine on otsustatud. Nüüd lisandub külarahvaski vaatemängu jälgima. Pall laskub üllatavalt kiiresti, kuid murelikuks teeb see, et kaldub põllult välja. Juba on saatemeeskonnast üks õbluke tütarlaps pallile järele jooksmas. Mööda teed märkan jooksmas ka ajakirjanikku.
Pall kaldub õnneks alale, kus puuduvad puud, ja maandub paarkümmend meetrit plaanitud kursist väljaspool. Saatemeeskond tõttab appi ja palli lastakse veidi kuuma õhku juurde, et oleks võimalik pall koos inimestega kanda plaanitud põllule.
Kõik olid õnnelikud. Sõitjad sõidu, vaatajad vaatemängu, ajakirjanik süllekukkunud loo ja mina õhtu ootamatu mõnusa sisustuse üle.
Muljetevahetus sõitjatega andis järgmise ülevaate: sõitjad korvis olid Lätist ja Eestist, lätlased sõiduki teenindajad ja Järvamaalt pärit eestlased õnnelikud Liptoni tee auhinnamängu võitjad. Sõit algas kella 20 ajal Paikuselt ja lõppes kell 21.40 Urge külas. Oli ootamatu ja meeldejääv õhtu ritsikate siristamise, värviküllase õhupalli ja kauni päikeseloojanguga.”