Vastne koolijüts tahab koolis uusi asju teada saada

Johannes on kodus kaks aabitsat läbi uurinud ja on nüüd valmis koolis kolmandaga tutvuma. Foto: Urmas Luik

Seitsmeaastane Johannes läheb täna Pärnu Kuninga tänava põhikooli esimesse klassi. Et ta just sinna kooli õppima läheb, teadis Johannes juba ammu.

Kui poiss veel lasteaias käis, ütlesid ema ja isa sellest punasest majast mööda minnes alati, et kui Johannes saab seitsmeaastaseks, läheb ta sinna kooli.

Kuninga koolis on käinud ka Johannese vanaisa, aga väga kaua aega tagasi. Vanaisa suri tükk maad varem, kui Johannes sündis, aga poiss teab, et vanaisa õppis punases majas kunagi enne, kuni tulid ühed sõjamehed.

1. septembril ei lähe Johannes oma koolimajja esimest korda. Ta käis seal juba kaks korda kevadel. Siis oli ta veel lasteaialaps. Et Johannese vanaema on õpetaja, on ta koolimajas käinud ükskord varem ka. Aga see oli hoopis ühes teises linnas ja Johannes mäletab, et vanaema kool oli Kuninga koolist suurem ja laiem.

Koolis peab kuulama

Kui Johannes esimest korda Kuninga koolis käis, öeldi, et see kuju koolimaja ees on kuulus maletaja Paul Keres. Johannes teadis tegelikult juba enne, et selle kuju nimi on Paul Keres. Koolis aga räägiti, et üks poiss kuulis valesti ja arvas, et kuju on kuulus valetaja, mitte maletaja. Sellepärast peab koolis hoolega kuulama.

Johannes ootas kooliminekut, sest teda huvitab, mis koolis ikkagi teisiti on kui lasteaias. Praegu teab ta, et kool pole nagu lasteaed, koolis ei mängita, seal tehakse muid asju. “Koolis õpitakse sihukesi asju, mida enne ei tea,” arvab Johannes.

Näiteks seda, mis on inimeste ja mis loomade sees. Õpitakse tundma mägesid ja puid. “Seal õpitakse värvima, seal peab lugema ja arvutama. Koolis saab teha plastiliinist autosid või puust asju,” seletab poiss.

Koolis on kooliõpetajad ja nad on peaaegu samasugused kui lasteaiaõpetajad. “Ma ütleksin, et natuke on nad sarnased. Lasteaias on nagu niimoodi, et õpetajad vaatavad lapsi ja koolis ka, aga lasteaias vahest õpetajad loevad ise ajalehte. Koolis jälgib õpetaja rahulikult kõik lapsed üle ja vaatab, mis lapsed teevad,” räägib Johannes.

Lasteaias olid kaks meest, kes tegid õues igasuguseid asju. Niitsid muru näiteks. Või lükkasid lund. Aga koolis mehi pole. “Võib niimoodi arvata, et seal on kõik naised,” oletab Johannes.

Kui kaua koolis käima peab, Johannes täpselt ei tea. Arvab, et päris kaua ja rohkem kui lasteaias käia tuleb.

Johannes usub, et on kooliks valmis, sest tal on kooliks ostetud vihikud, pinal, ranits, pliiatsid ja veel hästi palju muid asju. Ja tal on juba mitu hammast ära tulnud.

“Kui tite piimahambad ära tulevad, siis hakkad vanemaks ja suuremaks muutuma ja võid kooli minna. Aga kui sa oled näiteks seitsmene või kaheksane ja sul on ikka piimahambad, siis ma usun, et käid küll koolis, aga nende hammastega hakkab seal see probleem, et teised lapsed hakkavad naerma ja õpetaja küsib, miks on ikka piimahambad suus,” arutleb Johannes.

Pai või hinne viis

Koolis ei ole lapsed rühmades nagu lasteaias, koolis on lapsed klassides. Klass on Johannese teada nagu koolituba, kus õpitakse ning kus õpetaja näitab ette. “Näiteks õpetaja kirjutab tahvlile kriidiga kolm pluss viis ja siis peab arvutama, palju kokku on,” seletab ta.

Milline õpilane Johannes koolis olla tahaks, ta veel ei tea. Peab alles välja mõtlema. Palju või vähe õppida ta ei taha. “Tahaksin kusagil poole keskel teha,” teatab ta.

Johannes kaalub mitme ameti vahel. Ta on mõelnud küll hambaarstiks saada, aga talle meeldiks ka kokatöö või olla Selveri, Rimi või Säästumarketi müüja.

“Kuninga koolis vist ei saa hambaarstiks õppida, aga mina vist ikkagi soovin kõige rohkem hambaarstiks saada,” kinnitab ta pärast mõningast juurdlust ja lisab, et tegelikult peab koolis kõikide tööde jaoks palju õppima.

Kui Johannes kevadel Kuninga koolis käis, näidati seal talle klasse ja sööklat. Lasteaias antakse päevas kolm korda süüa, koolis aga ainult üks kord.

Johannes oletab, et koolimaja kõrval võimlas saab rahvastepalli mängida ja koolihoovis jalgpalli.

Kuigi koolitee on Johannesel lühike ja juba selge, peab ta kooli minnes või sealt koju tulles olema üle sõidutee minnes hästi ettevaatlik. Ja et koolis ei magata päeval nagu lasteaias, saavadki koolilapsed magada alles siis, kui on koolist koju tulnud ja ära õppinud.

Kui Johannes koolis kirjutab, loeb või arvutab ja ta teeb neid asju õigesti, ütleb õpetaja talle “tubli” ja teeb pai. “Ja kui ma olen lõpetanud, panen pliiatsi lauale ja tõstan käe niimoodi püsti. Siis õpetaja näeb, et mul on valmis. Ei tohi ise kõva häälega öelda, et mul on valmis,” teab ta. Mõnikord panevad õpetajad lastele hindeid. “Kõige parem hinne on viis ja kõige halvem hinne on üks,” kinnitab Johannes.

Vastates küsimusele, kas kool võiks lasteaiast rohkem meeldida, vastab Johannes esiotsa, et nii ja naa, aga hiljem kaldub arvama, et küllap on koolis huvitavam.

1. septembril toimub koolis aktus, seal antakse vest ja aabits. Johannesel on juba kaks aabitsat kodus olemas, aga ta ütleb, et sest pole midagi, et kolmandagi saab. “Siis ma saan teada, mis kolmandas aabitsas uut on.”