Hunt: pikk-kõrvad teavad, kus parasjagu ohutum

Meelis Kalme
, Reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis halljäneseid järjest kaamera ette platsile maapinda nuusutama meelitab, pole veel selge.
Mis halljäneseid järjest kaamera ette platsile maapinda nuusutama meelitab, pole veel selge. Foto: Kuvatõmmis

Saastnas šaakalikaamera ees on kaks halljänest käinud sihipäraselt juba mitmel õhtul ja ööl, olles justkui surmapõlgurid, kellele ei lähe korda šaakalite ega rebaste lähedus.

“Paari tunni vanused kiskjate jäljed ei paista ülihea haistmisega halljänestele tunduvat enam ohuna,” kirjutab zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt riigimetsa majandamise keskuse (RMK) loodusblogis.

Videosalvestusi üle vaadates selgus, et jänesed ilmusid kaamera ette paar tundi pärast rebase või šaakali lahkumist ja tunni jagu hiljem oli üks või teine kiskja jälle platsis. Hundi meelest küllap pikk-kõrvad teavad, kus parasjagu ohutum.

Tõenäosus, et halljänesed kaamera ees šaakalite või rebastega elu eest võitleksid, on tema arvates ehk võimalik, kuid siiski kaduvväike. Noored lambad ja veisevasikad on šaakalitele kindlasti kergem ja ahvatlevam saak kui kuni 70kilomeetrise tunnikiirusega kabuhirmus põgenev ja vaid 3–7 kilo kaaluv toidupalake.

Mis halljäneseid aga järjest kaamera ette platsile maapinda nuusutama meelitab, pole veel selge, kuid zooloogile tundub, et šaakalitele pandud hõrgutis ei jäta jäneseidki külmaks. Videost võib mõista, et harakate ja vareste laiali tassitud palakeste lõhn rohul ja lamba maosisu riismed või haisev lihakilluke kivide taga pakuvad neile huvi. Väidetavalt söövad halljänesed toiduvaestel aastaaegadel loomaraipeid. “Ise pole näinud ja mine tea, kui need kaks põllujänest ükskord julguse kokku võtavad ja kivi varjus palakesi nosima hakkavad, siis saabki väide raipesööjatest jänestest meilegi tõeks,” naljatab Hunt.

Kroonika järgi olid halljänesed Liivimaal juba 16. sajandil. Põhja-Eestisse jõudsid nad vähesel määral alles 18.–19. sajandil. Hall- ja valgejänese pikaajaline arvukuse langus on Eestis hakanud jõudsalt kasvama ja sama trend paistab Hundi teatel Matsalu lahe ümbruseski hoolimata tulnuk- ja põliskiskjate ohtrusest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles