Zooloog Tiit Hunt märgib riigimetsa majandamise keskuse (RMK) loodusblogis, et kui sügisel sattusid šaakalid Lääneranna vallas Saastna poolsaarele üles seatud kaamera ette pea igal ööpäeval, siis südatalvistes oludes on jäänud päevi vahele. 

“Kuuldud ulg siiski reedab, et kõik loomad pole kaugele ega kauaks ära läinud. Šaakalite häälitsused kostavad soodsate ilmadega kahe kilomeetri kaugusele. Muidugi on raske hinnata, kui kaugelt teeb kaamera mikrofon meile loomade heli arvutis kuuldavaks,” kirjutas Hunt. 

Zooloogi sõnutsi käivad šaakalid üle lahe Metskülas, mis linnulennult jääb viie–kuue kilomeetri kaugusele. 

“Šaakalite liikumist mõjutab see, kui palju neid häiritakse,” seletas Hunt. “Samuti tahavad nad oma areaali laiendada.”

Läinud aasta lõpul lasid jahimehed Lääneranna vallas maha kaks šaakalit. Kuidas see loomade elu mõjutab, ei osanud Hunt prognoosida. “Mina olen Saastna poolsaarel näinud korraga nelja šaakalit, aga ilmselt on nende populatsioon suurem. Hätta nad ei jää. Kui isane elu kaotab, hoolitsevad emase toidulaua eest eelmise aasta pojad,” ütles zooloog.

Kui šaakalid on pikemal tiirul, saavad rebased kaamera ees külmunud suupoolist rahus sikutada ja nosida. Eelmisel nädalal jagus ühel rebasel visadust järjepanu lausa kaheks tunniks. 

Saastna poolsaare tihe kiskjate kontsentratsioon lubab eeldada, et saakloomadel seal pääsu pole ja kõik nad on nahka pistetud, aga võta näpust: poolsaare tipus toimetab seltskond nurmkanu ja halljäneste jälgede järgi otsustades on siin mitu looma pulmatralli korraldanud. Ehk õnnestub varsti näha-kuulda ka šaakalite jooksuaega, mis peaks algama mõne nädala pärast.

Peale juba teadaolevate Eesti paikade on šaakaleid hiljuti nähtud Võrtsjärve põhjakaldal.