Lasteküla kodutunne sünnib peremajades

Kasvataja Valdur Kolla toimetab keraamikakojas, Richardil pole parajasti tuju sõrmi savisse suruda. Foto: Urmas Luik

Natuke üle aasta tagasi avati ametlikult Pärnu lasteküla, kuhu kogu lastekodu pere kolis Niidupargi 16 majast.

Aasta algas keeruliselt, sest lasteküla ehitamise peatöövõtja Wolmreks Ehituse pankroti järel valitses mõnda aega suur segadus. Praegu on lasteküla juhataja sõnutsi raske aeg möödas, viimased vaegtööd saavad tehtud OÜ Arco Ehituse abiga ja igapäevaellu on rahulikult sisse elatud.

Kodud peremajades

Pärnu lastekülas on 48 kohta, kõik täidetud. Laste päralt on kuus maja, ühes neist elavad raske ja sügava puudega lapsed-noored. Seitsmendas majas töötab juhtkond ning seal korraldatakse lastekodu ühisüritusi.

Ühes peremajas elab kuni kaheksa last, kellega pidevalt on koos kasvataja või kaks.

Majad on põhjamaiselt heleda ja lihtsa sisekujundusega, kodu südameks suur avatud elutuba-köök. Lapsed elavad kahekaupa tubades.

“Peremajad on lastekodudes ainuõige lahendus,” arvab Riho Alliksoo, kes on Pärnu lasteküla juhatanud 2011. aasta jaanuarist ja enne seda aastatel 1999–2000. “Niidupargi 16s töötades unistasin väga, et peremajad kord valmis saaksid. Nüüd näen, et selline süsteem õigustab ennast tõesti.”

Võrreldes ühiselamu tüüpi lastekoduga, saavad peremajade rühmad tunda end ühtsemana, koos valmistatakse süüa, hoolitsetakse ise oma majapidamise eest ja kogu elu on rohkem tavalise kodu moodi. Nii peaks olema lihtsam ja loomulikum noori iseseisvaks eluks ette valmistada.

Alliksoo toob siiski välja ühe probleemi: suurepäraste elamistingimuste, mullivannide ja korralike kodumasinatega peremajadest oma elu peale minnes pakuvad omavalitsused noortele elamiseks sageli tillukesi räämas ühikatube. Kontrast on suur ja kohaneda keeruline.

Lasteküla juhtidele esitab majakeste süsteem veel ühe suure väljakutse: seitsme eraldi hoone kommunaalkulud tulevad suuremad kui enne ühes suures majas, asutuse eelarve aga on jäänud samaks.

Köök on kodu süda

Sombusel novembripäeval lastekülla jõudes on lapsed alles koolis-lasteaias ja majad tühjad. Kasvatajad kohtuvad hommikuti koosolekul, kus räägitakse eesootavatest tegemistest ja lahendatakse probleeme. Näiteks seda, kuidas mahutada bussi kõik lapsed, kes lähevad nädalavahetusel reisile Tallinna, ja kuna lastele anda kätte kingitused, mis Soome päkapikud lastekülla saatsid.

Pärast koosolekut lähevad kasvatajad majadesse ja hakkavad tegema seda, mida suurtes peredes ikka vaja: ette valmistada lõunasöök, panna põksuma pesu- ja nõudepesumasinad.

Majas number kolm mängib vaikselt raadio, pliidil kahiseb kartulikeeduvesi. Siin elab seitse last vanuses üheksa kuni 20, kaks noort on nädala sees kaugemal koolides.

“Lõunasöök on kell kaks, aga kui keegi varem koolist tuleb, siis niikaua ootama ei pea,” räägib kasvataja Evi Ringmäe nobedasti kartuleid koorides. Endises lastekodumajas söödi ühiselt sööklas või jagati toit termostes laiali, siin saab avatud köögis igaüks söögivalmistamisel kaasa aidata.

“Mulle meeldib nii,” ütleb kasvataja. “Kui ma pliidi ees askeldan, levivad head lõhnad, lapsed tulevad vaatavad, mis süüa on, istuvad siinsamas – hästi hubane. Sõnadetagi tekib side.”

Kasvatajate tööpäev algab kell 7.15 öökasvatajalt vahetuse ülevõtmisega, siis saadetakse lapsed kooli ja kasvataja askeldab omapead. Lõuna paiku jõuab lastepere koju, süüakse, räägitakse päevasündmustest, tehakse koolitöid, vaadatakse telekat, loetakse raamatuid, mängitakse, käiakse huviringides. Nagu peres ikka.

Oma toa peab igaüks ise korras hoidma, köögi ja elutoa koristamine käib lastel graafiku järgi.

Elust enne lastekülla sattumist Evi lapsed tema sõnutsi eriti rääkida ei taha. Evi ei käi peale ka. “Eks nende hing ole omal moel mõrane,” arvab naine, kuid lükkab ümber eelarvamused, et lastekodu on kurb koht, kus pisarates lapsed aknal pärisema ootavad. Paljud on lastekülla elama tulnud nii ammu, et ei mäletagi vanemaid. Omavalitsuse loaga võib mõni vanem lastel külaski käia. Kasvataja jutu järgi on need kohtumised tavaliselt rõõmsad, mitte dramaatilised.

Veel räägib Evi, et lapsed hoiavad peremajas kokku, vahel nägelevad küll, aga seisavad üksteise eest, kui vaja. Kallistusi jagub kasvatajatelegi.

“Kui me tüdrukutega kallistame, siis teinekord poiss seisab häbeliku moega sealsamas, loomulikult kallistan teda ka,” ütleb Evi soojalt. “Mul on endal täiskasvanud pojad, ma ju näen, kui laps kallistamist ootab.”

Aktiivsetel igav ei hakka

Teises majas tõstavad kaks teismelist neiut taldrikutele äsja ahjust tulnud kanakoibi ja makarone. Tüdrukud jõudsid seekord varem koju, kuna käisid end proovile panemas modellikonkursil. “Vist läks hästi,” muljetavad tüdrukud. “Juuksed kästi lahti teha. Väga palju osalejaid oli.”

“Ma ei uskunud, et nad julgevad minna,” kiitis kasvataja Anneli Tammisaar neiusid. “Tore, et nad proovisid. Selline eneseületamine tuleb kindlasti kasuks.”

Nende majas on kõik lapsed elanud pikka aega, mõni jõudis lastekodusse paari-, mõni seitsme-kaheksa-aastasena.

“Meil on hästi aktiivne pere: kui lastekülas midagi toimub, siis kõik võtavad osa, viilijaid pole,” iseloomustab Anneli oma hoolealuseid. “Muidu käib elu nagu peres ikka. Rõõmu teeb, kui koolis on head hinded ja lapsed viksid-viisakad, mured tekivad siis, kui ei viitsita õppida, koristada ja riieldakse.”

Ka Anneli ütleb, et noored oma eelmisest kodust eriti ei räägi. “Mina pole näinud, et keegi patja nutab,” väidab ta. “Nad pole ju enamasti vanemaid aastaid näinud ega oska neid igatseda.”

Köögilaua taga istuvad tüdrukud nõustuvad kasvatajaga: siinse eluga ollakse harjunud. Eelarvamusi lasteküla elanike kohta nad tunnetanud pole. “Uutele tuttavatele alguses ütleme, et oleme lastekülast, ja rohkem ei uurita tavaliselt midagi,” lõpetavad neiud jutu ja hakkavad end välja sättima, et ühele pere lapsele sünnipäevaks kink osta.

Paaril nende maja noorel on tugipere, üks noormees veedab peaaegu kogu suve tugipere juures Soomes. “Nad on väga rahul, näevad natuke teistmoodi elu ka,” arvab Anneli. “Mõni aga ei tahagi tugiperet, kuigi on pakutud võimalust. Nad on siin nii kinni, muretsevad, et äkki sel ajal, kui nad on ära, toimub lastekülas midagi põnevat ja nemad jäävad ilma.”

Poiste seikluslik maailm

Kõige väiksemate kasvandike majas tormab tulijatele vastu vägi väikseid poisse, tagaplaanile hoiab väärikalt maja ainus tüdruk. Õhinas poisikesed tassivad külaliste ette piparkoogi- ja mandariinikausid ning külvavad külalised üle küsimustega ”kes te olete?”, “mida te siin teete?”, “kui kauaks te siia jääte?”.

Külalised viiakse kättpidi vaatama tubasid ja mänguasju, keegi tahab näidata arvutimängu, keegi demonstreerib oma oskust ronida oravana riidekapi kõige kõrgemale riiulile.

Pisikeste peremajas on korraga kohal kaks kasvatajat, et püsimatul seltskonnal paremini silma peal hoida.

Kasvataja Õnne Salk segab potis lõunasuppi, köögilaual on avatud töövihik, millesse keegi on harjutanud tähtede kirjutamist.

“Kuna sa jälle meile külla tuled?” pinnivad poisid fotograafilt ja lehvitavad lahkujatele.

Noorte meeste majas tervitab sisenejaid vali muusika. Maja ise on üsna tühi, sest poisid on läinud huviringidesse või niisama välja.

Selles majas asub lasteküla savikoda, kus parajasti askeldab kasvataja Valdur Kolla. Savitöö on lastekülas populaarne, laste tehtud kvaliteetseid keraamilisi vaagnaid-taldrikuid müüakse nii Maarja-Magdaleena gildis kui laatadel ja hansapäevadel.

“Minul on õnn ühendada töö ja hobid,” väidab Valdur, kel endal kodus kasvamas tütred. “Poiste maailm istub mulle: matkad, kalalkäimised, trennitegemine, seiklemine, keraamika. Eks poistega tule probleeme ka ette, aga rõõme on rohkem.”

Mees meenutab, et kui ta aastaid tagasi lastekodusse tööle tuli, oli noore vabariigi sotsiaalsüsteem alles arengu algfaasis. Praegu suudavad sotsiaaltöötajad hättasattunud lapsed lastekodusse toimetada suhteliselt varases lapsepõlves, omal ajal sattus neile teismelisi, kes pikka aega koos asotsiaalidega kuuri all elanud. Nende noorte ellusuhtumist oli raske muuta.

Nüüd olevat olukord tunduvalt parem. Aga raskeid momente esineb ikka.

Kas Valduril on mõni imevahend, et majatäit teismelisi poisse ohjes hoida?

“Mõjutusvahendeid on meil vähe, kasvatustöö toimub peamiselt isikliku eeskujuga,” möönab mees, kes on lastekodust ellu saatnud 16 last. Mõnel läheb hästi, mõnel kehvemini. Kõik oleneb sellest, millised sihid noor ise endale seab.

“Kes täna teie omadest trenni tuleb?” küsib Valdur Kolla ukse vahelt kiikavatelt naabermaja kasvatajatelt. Nimelt käivad lasteküla lapsed Elioni spordiklubi toel indiaca’t mängimas.

“Meil tulevad õhtul poisile ju sünnipäevakülalised,” kahtleb kasvataja Anneli. “Võtame nad kaasa, koos ongi lõbusam, torti jõuab õhtul hiljem süüa,” pakub Valdur ja sammub läbi pimeduse majja lippavatele lastele järele.