/nginx/o/2012/02/27/985672t1h5975.jpg)
/nginx/o/2011/12/02/859978t1hbe14.jpg)
Aastaid tagasi oli lastekodu orbudekodu, täna on ülekaalus need lapsed, kel vanemad küll olemas, kuid eluraskused on murdnud nende tahtejõu ja toimetuleku ning laste kasvatamine on jäänud tagaplaanile.
Lastekülal on palju sõpru
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lastekodusse sattumise protsess kestab tihti aastaid, sotsiaaltöötajad püüavad aidata perel joone peale saada. Vahel püüavad kodust elu normis hoida hoopis lapsed ise, et igal juhul koju edasi jääda.
“Lastele on kodunt äratulemine väga-väga valus löök, mida nad tunnetavad enda karistamisena, sest vanemad, vahel ka õed-vennad saavad seal ju edasi elada,” nendib Riho Alliksoo ja lisab, et kõige tähtsam on lastekülas säilitada lapse elurõõm, tema usk tulevikku. “Soovime neid panna mõistma, et kõik tingimused lastekülas on loodud just neile ja nemad ise saavad oma tulevikku kujundada.”
Levinud väärarvamuse järgi silitab naeratav abielupaar lastekodus enda ümber sagivate roosapalgeliste põngerjate päid ja püüab kasulast välja valida. “Viimastel aastatel pole meil olnud ühtegi lapsendamisjuhtu,” ütleb Alliksoo. “Vähesed lapsed on läinud kasuperedesse. Selle teatud põhjused on majanduslikku laadi, teised tulenevad laste eripäradest.”
Küll kiidab Alliksoo kümmekonda tugiperet, kes võtavad lapsi enda juurde koolivaheajaks või nädalavahetusteks. Tugiperes näevad kasvandikud, kuidas suheldakse mujal peredes, mismoodi lahendatakse probleeme, arvestatakse üksteisega. Tekib arusaamine, et paremaid ja halvemaid päevi tuleb ette igas kodus.
Peale selle on lastekülal nii Eestis kui välismaal palju hoolivaid sõpru, kes igakülgset abi ja toetust pakuvad. “Suuremaid toetajaid on kümmekond, aga neid lahkeid inimesi, kes kas või suvel meile õunakotte ukse taha toovad, ei jõua kokku lugedagi,” on majandusjuhataja Ülle Männiste hea südamega inimestele tänulik.