Enne ja nüüd: vaadake, kuidas on Pärnu jõgi muutunud võrreldes kuulsa pallaslase lõuendile maalitud vaatega

Pärnu jõe vaade tänapäeval erineb suuresti Kitse maalile jäädvustatust. Foto: Vello Juurma

Kunstnik Elmar Kits istus 1950ndate lõpul Pärnu jõe paremkaldal Kesklinna sillast pisut edasi molberti taga ja maalis merevaadet. Aeg ja inimesed on jõe paremkallast kõvasti muutnud. Seal, kus kunagi olid punakotkaste lennukikütuse laadimise ja Pärnu riikliku merepüügibaasi kalalaevade sadamakaid, on nüüd ainult kaide kõdunevad alustoed.

Maali esiplaanil kitsal kail oli siis flantsühendustega kütusetorustik. Aeg-ajalt sildus seal sõjaväe väike vesihall kütusetanker Ižma ja sealt pumbati kütus kalda äärde sõitnud kaitsevärvi rohelistesse autotsisternidesse, mis viisid kütuse sõjaväelennuvälja kütusemahutitesse.

​Mehaanikuna tundsin ma huvi, mida see lennuki reaktiivmootori kütus endast kujutab ja ükskord lasin ma torustiku flantsi vahelt pool ämbrit seda salajast imevedelikku, mis militaarlinnud taeva alla viisid. Kütus oli värvitu ja lehkas teistmoodi kui laeva diislikütus. Samuti ei lahustanud see õli ega koksijääke nagu petrool, seega laevas kasutamiseks kõlbmatu.

Traallaeva kapten Villu Veeremaa väidab, et kalurid olid käinud samast torust kütust hankimas ja Proletaari paadimootoritesse olevat see sobinud. Kapten Mihhail Gontšarov mäletab, et sõjaväe tsisternijuhid ei olnud kadedad poisid ja vastastikuse kasu alusel oli võimalik nendega kokku leppida. Tänu sellele said paljud Vana-Pärnu ja Uus-Sauga elamud soodsalt sooja majja.

Maalil järgmise niinimetatud remondikai ääres seisavad merepüügibaasi STB-tüüpi pikkade mastidega traallaevad, mida sel ajal oli baasil 27, peale nende seitse MRT- ja kaks RR-tüüpi laeva. Kai kõrval asuv mehaanikatöökoda läks käiku 1956. aastal, mis põhiliselt suvel korraldas laevade remonti.

Edasi on maalil näha masinatehase Proletaar (endine AS M. Seiler) punasest tellistest hoonet, mis asus poolsaarel, niinimetatud Kamtšatkal, kus masinatehase kunagise peainseneri Olev Udrase kinnitusel oli tehase keevitustsehh. Selle maapoolsesse külge jäi U-kujuline sadamakai, mille äärde mahtus remonti tegema paar väikelaeva.

Aastal 1968 seadistati siin transportlaevast kalatraaleriks kalurikolhoosi Jahta laev PTS-208 Kungla, kus ma olin mehaanik. Kapten aga Mihhail Gontšarov. Praegu on “Kamtšatka” ja keevitustsehhi kohal AS Pärnu Sadama kai. Masinatehase asemel, kus kunagi popsuvaid paadimootoreid ja mitmesuguses sortimendis metallitooteid valmistati, on plats kauba tarbeks.

Siimu sild Sauga jõe kohal on alles, kuid sealt edasi on kõik teisiti: AS Pärnu Laevatehase ujuvtöökoda, slipp ja kaid, järgnevad AS Pärnu Sadama kaid ja puistematerjalide viilhallid.

Muulide vahel on maalile sattunud aurujõuseadmega bager ehk süvendaja, mida veab väike puksiir.

Maalil jõe vasakkaldal seisavad Pärnu sadamas ahtriga mere poole merepüügibaasi kala vastuvõtu-transportlaevad RR Lennuk, RR Kalev ja teised väiksemad laevad.

Sadamakai on alles nagu muiste, kuid vast renoveeritud. Suviti silduvad selle ääres ristluslaevad. Sel suvel purustati vee all ja tõsteti tükikaupa kaldale sadamakai äärde uppunud raudbetoonist ujuvalus, millel tegutsesid kunagi restoran ja varietee, mida rahva hulgas kutsuti ujuvaks h...majaks. Edaspidi saavad Pärnu reisisadamas silduda pikemad laevad.

Elmar Kitse maalil näeb jahisadamas paari purjekat, nüüd on neid seal peaaegu poolsada ehk elu on kõvasti edasi läinud.

Hea kunstniku töö ongi sellepärast põnev, et igaüks, kes pilti süvenenult silmitseb, võib sellest välja lugeda peidetud motiive.

Pärnu abilinnapea rahandus Meelis Kukk, kelle initsiatiivil Elmar Kitse maal “Pärnu jõgi” 47 500 eest osteti, püüab maalilt leida paarisuhte: “Mage vesi ühineb soolasega”.

Vaevalt et kunstnik maalides selliseid mõtteid heietas. Kuna maali tellija oli Pärnu linna TSN täitevkomitee ja see maal kaunistas esialgu Pärnu raekoja saali seina, võib arvata, et kunstnikule anti tellimus jäädvustada Pärnut kui kalurite ja sadamalinna, sest enamik objekte maalil on laevad, paadid ja sadamakaid.

1957. aastal, mil see maal väidetavalt sündis, oli Pärnus merepüügibaasil 35 laeva, kalurikolhoosidel Jahta ja Vaal kokku kolm traallaeva (Pärnu mootorkalapüügijaam oli need laevad andnud rendile kalurikolhoosidele), peale selle arvukalt kaluripaate.

Pärnu riiklik merepüügibaas oli üks nurgake Nõukogude Liidu suures rahvuste sulatusahjus, et lõpptulemusena tekiks rahvustunnusteta nõukogude inimene (vene k sovetski tšelovek).

Pärnu laevastikku said suunamise Tjumeni, Kaliningradi, Astrahani, Arhangelski ja teiste merekoolide lõpetanud laevajuhid, mehaanikud ja püügitehnikud, kellest kujunes välja merepüügibaasi laevameeste juhttuumik. Põhisuhtluskeel merepüügibaasi laevadel oli vene keel. Aruandlus ministeeriumiga toimus samuti selles keeles. 1957. aastal oli eestlastest kapteneid merepüügibaasi laevadel 35 laevast kaheksal.

Nüüdseks pole jäänud Pärnusse ühtegi kalalaeva.