Saadikud tundsid huvi: kas Ukraina lastele sobib vene kool, kuidas veel aidata, kellele anda soomusvestid?

MTÜ Slava Ukraini tegevjuht Johanna-Maria Lehtme toonitas oma ettekandes, et väga oluline on Ukrainasse saata just seda abi, mida seal vaja on. Foto: Erik Peinar, riigikogu kantselei

Riigikogus arutati täna olukorda Ukraina abistamisel ja teiste seas esines kõnega MTÜ Slava Ukraini tegevjuht Johanna-Maria Lehtme. Äsja sõtta kistud riigist naasnud naine vastas ka Pärnumaalt valitud parlamendiliikmete küsimustele.

Toomas Kivimägi (Reformierakond): Mis on see ukrainlaste iseloomuomadus ja kas see on ka eestlastel olemas, mis aitab neid püsida elus numbrite järgi täiesti võimatus missioonis? Mis on see, mis tagab selle, et Ukraina on suutnud vastu pidada? Me kõik usume ja loodame, et ta võidab selle sõja. Ja teine omapärane küsimus on see, et meil on väike diskussioon, kus, millises koolis Ukraina sõjapõgenike lapsed käima peaksid. Kas teie arvates peaksid nad olema eestikeelses koolis või peaks neil olema rohkem valikuvõimalust ja -ruumi?

MTÜ Slava Ukraini tegevjuht Johanna-Maria Lehtme: Kui sõda algas, tegime hommikuti ja õhtuti sõpradega Facetime’i, videoga. Nali oli alati selles, et kellel on kõige uhkem punker. Praegu levivad internetis naljad – need ei ole naljad, see on reaalsus –, et traktorid veavad ära tanke. Üks asi – kui ma nüüd kohapeal olin, siis nägin –, mis tegelikult ... Kuna relvi ja abi saadame vähem, kui me võiksime, siis ma arvan, et see, mis neid elus hoiab, ausalt öeldes, on huumor. Sa lähed Ukrainasse, seal on teistsugune vabadus. Ma pean ausalt tunnistama, et ma tunnen ennast Ukrainas vabamana, kui ma tunnen siin. See on midagi muud. See tahe, see jõud, see sünergia, mis seal kohapeal on tekkinud, ükskõik millisesse linnaossa või oblastisse sa lähed, seal pole vahet. Tahtejõud on nii suur. See on meie riik, meie kaitseme seda. Surmani. Kaitsevadki surmani.

Koolide teemal. Ma olen täiesti aus. Mul on umbes 20tunnised tööpäevad, vahel 22 tundi. Ma veedan oma lapsega koos heal juhul 40 minutit päevast. Mul ei ole isegi olnud aega selliste asjade peale mõelda. Ma olen täiesti aus. Meie perekonna näitel. Ukrainast tuli minu lapse isaga kaasa ka meie lapsehoidja perekond ja selles perekonnas on viie- ja seitsmeaastane. Minulegi üllatuslikult – ja ma ei aidanud, see oli kõik nende enda tehtud – käib Jaroslav nüüd Prantsuse lütseumis. Ma ei ole jõudnud veel küsida, kuidas tal seal läheb, aga ta tuli koju ja siis tal oli kirjas “Tere!”, “Head aega!” ja “Aitäh!” Ma küsisin, mis need siis tähendavad. Ta ütles: “Mul pole mingit aimu, ma ei tea.” Ma ütlesin, et okei, siis õpime koos. Neil on tahe õppida, aga kõige suurem tahe on neil tegelikult koju tagasi minna. 

Ukraina abistamise üle arutamiseks polnud saali kogunenud teps mitte kõik saadikud ja see tekitas MTÜ Slava Ukraini esindajale meelehärmi. Foto: Erik Peinar, riigikogu kantselei

Andres Metsoja (Isamaa): Kuidas saaks Eesti teie arvates veel rohkem panustada, olla tugev partner? Mida me peaksime muutma, mida me peaksime tegema, sest asendada kodanikuühiskonda selles võtmes ei ole lihtsalt võimalik?

Johanna-Maria Lehtme: Ma kordan jällegi, et kuulake, mida ukrainlased küsivad. Saatke seda, mida küsitakse. Ärge tegelge asendustegevustega, seda ei ole vaja, selle jaoks ei ole aega. Täna öösel surid minu sõbranna ja tema laps. (Paus.) Mul ei ole enam nendega aega. Saatke seda abi, mida teilt küsitakse ja tehke seda kohe! 

Alar Laneman (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond): Mul on üks praktiline küsimus: üks Eesti firma tahab soomusveste anda, aga kelle poole ma peaksin pöörduma, et saada kontakt?

Johanna-Maria Lehtme:

Ukraina kultuurikeskus.