N, 8.12.2022

Põgenike päev Tihemetsas: Ukraina borši juurest koduigatsuseni

Silvia Paluoja
, vabakutseline ajakirjanik
Põgenike päev Tihemetsas: Ukraina borši juurest koduigatsuseni
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Eestisse jõudnud Ukraina lapsed, pilt on illustratiivne
Eestisse jõudnud Ukraina lapsed, pilt on illustratiivne Foto: Mailiis Ollino
  • Tihemetsa majutatud ukrainlannade soov on naasta ­koju. Nad ootavad uudist: võit!
  • Voltveti mõisa pargitiivas on elutingimused Tanja ja teistegi ­sinna majutatute sõnutsi head.
  • Ukraina lastel on iga päev arvutiklassis kaks tundi ukraina keskkonnas, nende omakeelses koolis.

Viieaastane Ieva ja temast noorem Ljoša näitavad Tihe­metsa huvi- ja spordikeskuses tähendusrikka näoga käsitulirelvale, mis ripub lahinguvormis mehe seljal. Need lapsed on näinud eestlastest eakaaslastest rohkem ja nende suhtu­mine “lapilisse” oleneb tolle kavatsustest. Kõnealusel juhul seletab staabiveebel Kuznetsov nende ema­dele, et nädala teises pooles algab Tihemetsas küberväejuhatuse ­staabi- ja sidepataljoni plaaniline õppus ning sellega seoses ei saa alevikus igal pool liikuda.

Sama selgitustööd on ukrainlannadele teinud Tihemetsa ­huvi- ja spordikeskuse juhataja kohusetäitja Talvi Saar, sest selline õppus pole siin esimene ja kohalik ühisvara koos raamatukoguga on selle tõttu reedel suletud. Kaitsevõime lihvimist ei saa edasi lükata, nagu kaks suve nihkus koroonast tänavusse tehnikumi vilistlaste kokkutulek ja jääb tänavugi ära, sest MTÜ Tihemetsa Vilist­lane arvas kohatuks pidada pidu, kui kunagises õppetiivas elavad sõjapõgenikud.

Ukrainapärast borši serveeris Anja, kes on selle valmistamist õppinud emalt ja vanaemalt.
Ukrainapärast borši serveeris Anja, kes on selle valmistamist õppinud emalt ja vanaemalt. Foto: Silvia Paluoja

Anja lugu

Keskpäevatunniks kavandatud Ukraina toitude kokakursus algab akadeemilise veerandiga. Huvi­lisi on kümmekond, nende hulgas päris- ja hobikokad ning üks meeski, kes korduvalt on käinud Ukrainas ja Taga-Karpaatias, ­tunneb sealset kööki ning tänab borši ja vareenikute söömise järel õpetajaid ukraina keeles.

Õpetajad Anja ja Tanja on ära teinud kodutöö, hakkinud valmis peaaegu kõik, mida borši sisse panna, ja seganud valmis vareenikute ehk väikeste keedupiru­kate täidise. Publik jälgib, küsib ja kui aeg käes, vormib vareenikuid. Tegevuses ja jutus ilmneb toidukultuuri eripära.

“Sealiha on teil teistsugune: nuga ei lähe nahast läbi, meil saab seda noaga lõigata,” võrdleb Anja lõikelaual supiliha tükeldades. “Võib-olla on põhjus söötmises.”

Lihatükid potti keema, peeneks hakitud sibul ja porgand pannile, kartulid potti, kapsaviilud samuti, sorts tomatipastat lisaks.

“Meie ei pane kodus tomatipastat, vaid pigistame mahla ­otse tomatitest,” ütleb Anja ja hakkab küüslauguküüsi imepeeneks hakkima. “Küüslauk ja roheline lähevad kõige viimasena, siis jääb nende maitse tunda, ja kohe keeran poti alt tule ära.”

“Kes meil viitsib enam nii­moodi jännata? Küüslauk pressi ja lörts! ongi valmis,” kostab publikust.

Ukraina suuruselt teisest linnast Dnipropetrovskist pärit Anja töötas raamatupidajana suures logistikaettevõttes, kuni 24. veebruar turvalise elu segamini paiskas. Tal on mure abikaasa pärast, kes tõi ta sõja jalust koos lapsega Poola piirini. Teel sinna kuulsid nad sireene, nägid rakette alla kukkumas, kuulsid plahvatusi. Igal võimalusel püüab Anja mehega ühendust saada ja nii tema kui teistegi Tihemetsa majutatud ukrainlannade soov on naasta ­koju. Nad ootavad uudist: võit!

“Siin on tingimused head, aga ma ei ole kunagi elanud ühiselamus ega üüripinnal, meil on oma maja. Meie linna langevad ka pommid, Dnipropetrovskist on saanud sisepõgenike läbisõidulinn, mis piirneb Luhanski ja Donetski oblastiga, seal on väga ohtlik, aga mu sugulased on kõik seal ... Me elame kõik nendest uudistest, mis Ukrainas toimub, ja see mõjutab meie emotsionaalset seisundit ja kui lapsed nägid siin sõjaväelasi, siis nad ehmusid, jooksid küsima, et kas nad hakkavad meid tulistama ... Kui siin on päike väljas, rõõmustame, kui on sombune, kurvastame,” pajatab Anja.

Üle pisukese köögi ja uksest väljagi levib spordihoones isu­äratava borši lõhn. Anja ja Tanja jutustavad, et nemad on toidu­tegemise oskusi õppinud emalt ja vanaemalt ning Ukrainas tehakse toitu ikka ise, selmet osta poest poolfabrikaate või kiirtoitu. Tavad püsivad.

Varee­nikuid vormisid Tihemetsas Ukraina­ toitude valmistamise huvilised Tanja juhatusel.
Varee­nikuid vormisid Tihemetsas Ukraina­ toitude valmistamise huvilised Tanja juhatusel. Foto: Silvia Paluoja

Tanja lugu

“Ta ei pannudki mune taina sisse,” kostab üks toiduhuvilisi jälgides, kuidas Tanja vareenikutainast ­valmistab. Suures kausis sõtkub ta jahust ja piimast paraja massi, ripu­tab jahu lauale, tõmbab tüki tainapallist ja hakkab seda rullima.

Kärme liigutusega lõikab Tanja tainast ümmargused rattad, tõstab lusikaga keskele hapendatud kapsast, keerab serva teise peale ja põimib poolkuukujulise piruka serva nii kaunilt, et vaatajad ahhetavad.

“Kapsas ei või minna serva vahele, muidu läheb pirukas lahti,” õpetab Tanja, kui lauaäär abilistega täitub.

Pott tulele, keevasse vette veidi soola. Peagi jõuab aeg maitsmiseni.

Kiidusõnad jõuavad ka Vinnõtsjast pärit veterinaararsti, sõja eel sanitaarinspektori Tanjani. Eestis töötava mehe järgi teadis ta, et on selline riik, pealinnaks Tallinn. Kahe pojaga pagenud Tanjal jäid kodumaale vanemad, kellega ta suhtleb interneti teel.

“Meil on seal suur kevad, lilled õitsevad. Siin on hoopis teine kliima, käime jopedes ja mütsides,” nendib Tanja jüripäeva­eelse Eesti ilma kohta.

Voltveti mõisa pargitiivas on elutingimused Tanja ja teistegi ­sinna majutatute sõnutsi head. Neil on mõlemal korrusel suur köök, kahe- ja ühetoalised elamised, ­suuremates oma duširuum ja WC. Lastel on oma mängutuba, mida ühiselt igal õhtul korda seatakse.

“Me pole harjunud selliste valgete öödega, nagu teil on, ja räägitakse, et läheb veel valgemaks. Kuidas te siin magada saate?” küsib Tanja, kes kohaneb põhjamaise eripäraga. Harjuda tuleb, sest üldise arusaama järgi ei lõpe sõda niipea. Või kui lõpeb, kardavad jutukaaslased, võib Venemaa neile isegi rahuajal mõne pommi visata, tulistada ning elu on ajalugu.

“Meisse suhtutakse siin hästi, aga me tahame koju. Siin on kõik võõras, pole selliseid puid nagu meil. Muidugi on hea, et me ei pea öösel ärkama sireenide peale ega viivitamata varjendisse jooksma. Siin ärkame selle peale, kui on hommik,” räägib Tanja.

Borši serveerimise lõpetanud Anja lisab, et kui kohaliku raa­matukogu juhataja tegi neile ette­paneku tulla õpetama ukraina rahvustoitude valmistamist, olid nad kohe nõus.

“Meie lastega tegeldakse siin huviringides, pühendatakse neile aega ja tänuks selle eest tahtsime aidata, suhelda peale juhendajate ka kohalike naistega,” ütleb Anja.

Voltveti mõisa hotellitüüpi õpilaskodusse on majutatud ligemale 60 sõjapõgenikku, toad on mugavad.
Voltveti mõisa hotellitüüpi õpilaskodusse on majutatud ligemale 60 sõjapõgenikku, toad on mugavad. Foto: Mailiis Ollino

Lapsed

Nõud saavad puhtaks ajaks, mil lapsed hakkavad seitsme kilomeetri kauguselt Kilingi-Nõmmest koju jõudma. Läbi saab kodus, Ukraina e-koolis õppijate koolipäevgi.

Kilingi-Nõmme gümnaasiumi direktori Erli Aasametsa jutu järgi käib neil kõikides kooliastmetes üle kümne sõjapõgeniku lapse ja ametisse on võetud ukrainlannast abiõpetaja nagu ka Saarde valla teises koolis, Surju põhikoolis.

Aasametsa selgitust mööda on ukrainlastel iga päev arvutiklassis kaks tundi ukraina keskkonnas, nende omakeelses koolis. Kogu grupile, kaasa arvatud õpetajale, õpetab Eha Kipri iga päev ühe tunni eesti keelt. Ülejäänud päev on neil jagatud vanuserühmade järgi, kuid ühised tunnid on kunsti- ja tööõpetus ning kehaline kasvatus. Matemaatikat õpivad kõige vanemad vene keeles.

“Põhiorientatsioon, mille võtsime, kui nad kuu aega tagasi ­tulid, on sotsialiseerumine, kohanemine: nad saavad olla pika­päevarühmas, käia võimlemas, kunstiringis, jalgpallis,” loetles Aasamets.

Märksõnad
Tagasi üles