Kommentaar: Nutune seis Süürias ja Afganistanis

Koraani põletamise eest põlesid USA lipud. Foto: Reuters

Ühinenud rahvaste organisatsiooni julgeolekunõukogus 4. veebruaril toimunud Süüria resolutsiooni oodatud läbikukkumine viis lääne ja Kremli suhted sõna otseses mõttes nugade peale: kumbki ei anna karvavõrdki järele, pinge aina kasvab ja süürlaste veri voolab. Toimetatakse sünkroonis. 12. veebruaril teatas Prantsusmaa ”Süüria sõprade klubi“ loomisest 24. veebruaril Tunises, kuhu tulid kokku pea 70 riigi esindajad. Mõistagi olid eemalejääjate hulgas Venemaa ja Hiina.

12. veebruaril anti president Bashar al-Assadile üle kiirelt (selle koostamisest teatati kaks päeva varem) valminud põhiseaduse projekt ja kolm päeva hiljem teatas Assad, et rahvahääletus uue dokumendi üle toimub 26. veebruaril (jaanuaris lubati märtsi). Mõlemad pooled täitsid lubaduse: Tunises kogunenud Hillary Clinton, Prantsuse, Türgi ja veel mõni välisminister tunnustasid Süüria rahvusnõukogu riigi ainsa legitiimse esindajana, kuid ei lubanud rahvusnõukogule relvi, mida too küsis. Selle peale kuulutas 20 rahvusnõukogu liiget end sealt lahkunuks, lubades ilmselt Saudi Araabia õhutusel panustada relvavõitlusse, mida veab niinimetatud vaba Süüria armee.

Lõhe avalikustamise ajal, 26. veebruaril toimus armee ja julgeoleku kaitse all rahvahääletus Süüria uue põhiseaduse üle, järgmisel päeval väideti osalusprotsendiks 57,4 ja toetuseks 89,4. Vastses põhiseaduses on ”NLKP juhtiva rolli“ paragrahv asendunud “mitmeparteilisusega”, laienenud on omavalitsuste õigused. Paraku keeldus opositsioon nii osalemisest kui dokumendi tunnustamisest, Assadist rääkimata. Vaenutegevus läheb edasi ja ühe poole tagatiseks on Venemaa presidendikandidaadi Vladimir Putini viimases artiklis olev kinnitus: lääs ärgu lootkugi ÜRO julgeolekunõukogu kasutamisele ega Liibüa stsenaariumi kordamisele.

Positiivse arengusuunana olgu lisatud, et 21. veebruaril toimusid Jeemenis kaua oodatud valimised, õigemini hääletamine ühe mehe poolt, kes sai kaheks aastaks presidendiks. 24. veebruaril jõudis USAst ravilt tagasi võimult lahkunud diktaator Ali Abdullah Saleh, kes järgmisel päeval õnnitles oma kauaaegset asepresidenti ja järeltulijat. Vastasleer seedis toimunut rahulikult, ent kohe tuletas end meelde al-Qaeda, sest enesetapja viis endaga Allahi juurde kaasa 20 Jeemeni sõdurit. Al-Qaeda on otsapidi sees Süüriaski. Ei keegi muu kui USA rahvusliku julgeoleku ülem kinnitas, et 10. veebruari suitsiidirünnakud Aleppos (linn Süüria põhjaosas, kus siiani midagi tõsist ei toimunud) olid samuti al-Qaeda kätetöö.

Hullemgi: al-Qaeda, täpsemalt küll temaga seotud Taliban on praeguseks pea kogu Afganistani okupantide vastu üles keeranud. 20. veebruaril tuli uudis, et Bagrami sõjabaasi prügi koristanud afgaanid olid põletamisele saadetud asjade hulgast leidnud koraanid. Järgmisel päeval meenutas Bagram ümber piiratud kindlust, päev hiljem kandus protestilaine Kabuli. President Barack Obama vabanduskiri president Hamid Karzai käes ei päästnud midagi, sest algas NATO sõdurite ja ekspertide tapmine.

Prantsusmaa, mis niigi oli lubanud oma väed teistest varem ära tuua, tegi kiiresti lõpu oma tsiviilmissioonile. Bundeswehri juhatus sulges ruttu baasi riigi põhjaosas – sammud, mille astumine veel kuu–kaks tagasi olnuks kujuteldamatu. Pariisi ja Berliini sammude taga on üheksa aasta eest enne Iraagi sõja algust USA poolt oma liitlastelt ja tulevastelt NATO liikmetelt nõutatud õigus: USA sõdureid ei saa anda sõjakuritegude eest rahvusvahelise kohtu kätte. Toonane Saksamaa saadik Eestis Jürgen Dröge avaldas Eesti ajalehtedes isegi pöördumise, et meie valitsus ei sõlmiks sellist ühepoolset turvelepet USAga.

Leping tehti, tegid teisedki ja sedamööda, kuidas sõda Afganistanis ja Iraagis venis, kadus USA sõjameeste enesekontroll, sest karistamise oht oli minimaalne. Siit ka alles jaanuari lõpus puhkenud skandaal videoga, kus USA sõdurid urineerisid tapetud afgaanidele. Afgaanid aga ei tee oma kättemaksuaktsioonides vahet, kas ohvriks satub ameeriklane või mõnest muust rahvusest NATO-lane.

Kahtlemata on Talibani ootamatu aktiivsuse taga teadmised lahkhelidest liitlaste ridades ja Obama kinnitus sellest, et igal juhul lahkutakse 2014. aastal. Lahkumisele mõtlev vastane on kerge vastane. Rääkimata rehkendustest, et Afganistani tuliseks muutes osutatakse abi Süüria ja Iraani režiimile.