Loodusfotograaf: Novembri ilu on keeruline pildistada

Ämblike kootud võrgusambad. Foto: Karl Adami

Minu silmis sättis hingekuu end tänavu sisse väga kiiresti. Oktoobri lõpp pühkis veel viimsedki lehed kaskedelt ja kellakeeramisega timmisime just kuu viimastel päevadel õhtuse valge aja lühemaks.

Kõrvutades möödunud aastatega, oli see mingis mõttes väga selgepiiriline üleminek. Kellakeeramisega sai hommik tunnikese tegusat aega õhtu arvelt küll juurde, kuid päevane valge aeg aheneb sellegipoolest.

See ei tule tõenäoliselt kellelegi üllatusena, et novembris on  hämar ja mõnel pärastlõunal pimedamgi kui suveööl. Just sel kuul põikavad igapäevastesse vestlustesse mõtted sombusest ajast, lörtsiohust, aga ka väsimusest ja pimedusest. Kuigi näib, et värvide aeg on läbi, pole looduses miski mustvalge.