/nginx/o/2016/02/15/5048177t1h796c.jpg)
/nginx/o/2023/02/02/15113913t1h9cde.jpg)
- Paikre ladeala suletakse paari aasta pärast, sest see saab prügi täis
Vastupidi kardetule ei haise prügilas hingematvalt. Igatahes mitte praegu. Suvekuumuses pruugib olukord olla hoopis teistsugune.
Põlendmaal asuva Paikre prügila väravas tervitavad tulijat mõningane jäätmehõng ja tühjadest pudelitest installatsioon. Viimasena mainitu peaks koputama inimeste südametunnistusele ja tuletama meelde, et prügi tuleb sortida.
Taamal kõrgub viiel hektaril laiuv prügimägi.
/nginx/o/2023/02/02/15113916t1h4ab2.jpg)
Erialakeeles ladeala võeti kasutusse 2006. aastal pärast Rääma prügila sulgemist. Nõnda räägib sissejuhatuseks prügila operatsioonide juht Keit Nestor, keda kuulab paarkümmend huvitatut. Nad on Zero Waste’i ehk eesti keelde tõlgituna jäätmeteta majandamise programmis osalejad. Hiljem selgub, et olemasolevale prügimäele on kõikvõimalikku inimeste toodetud sodi kogunenud nõnda palju, et ruumi jagub veel vaid paari aasta jäätmetele. Siis tuleb mägi sulgeda ja kasutusele võtta uus ala.
Kaks varuala Paikrel on. Praegu valmistataksegi ette järgmist paika inimeste tekitatud jääkide tarvis. Mets on seal juba maha võetud. “Kui seda ei teeks, paneksime värava kinni,” märgib Paikre juhataja Toomas Liidemaa.
/nginx/o/2023/02/02/15113914t1haf35.jpg)
Neis, kes looduse ja Maa tulevase käekäigu pärast muret tunnevad, tekitab jäätmetega ümberkäimine tohutul hulgal küsimusi, millele lahendust veel polegi, nagu selgub Nestori jutust. Näiteks pakendeid, mis on koosnevad eri plastide kihtidest, ei taaskasutata. Enne tuleks kihid üksteisest eraldada, ent see on keeruline. Käsitööna pole seda mõistlik teha. Nii rändavad seda sorti liitmaterjalid, näiteks aknakesega saiakesekotid, otse mäele. Aga lootust on: 2030. aastaks peaks olema pakendiarendus sealmaal, et neid annaks taaskasutada. Selleks ajaks tuleb 70 protsenti pakendijäätmetest ringlusesse võtta.
/nginx/o/2023/02/02/15113919t1h328a.jpg)
Peale suure prügimäe leidub Paikre hoovis väiksemaid prügihunnikuid, kus eraldi sorditud kraam: kodumasinad, puit, mööbel. Ise kuhjades on puhas ja töödeldud puit. Puit tehakse kohapeal hakkeks ja müüakse katlamajadele kütteks. Töödeldud puitu võivad osta vaid need, kellel vastav luba seda põletada. Näiteks Pärnu koostootmisjaam, mis pärnakatele toasooja annab, kasutab vaid töötlemata hakkpuitu.
Diivani dilemma
Toodud diivanid lammutatakse Nestori selgitusel laiali ja välja võetakse taaskasutatav materjal: metall ja puit. Kas korralikuma mööblieseme tohib prügilast koju viia? Nestor vastab eitavalt. Isegi kui Paikresse tuuakse mõni viisaka väljanägemisega diivan, ei või sellega prügilast koju minna. Ta põhjendab, et kõik, mis vastu võetud, on jääde ja seda niisama välja anda ei saa. Oleks lihtsam, kui tooja ise enne hindaks, kas ese on veel kasutuskõlblik. Kui jah, tuleks see viia prügila asemel näiteks teise ringi poodi. Hiljem märgib Paikre juhataja Liidemaa, et tegelikult saaks veel kasutuskõlbliku diivani prügimäelt koju viia küll. Võta siis kinni, kuidas asjad tegelikult käivad!
Kõige probleemsem materjal taaskasutuse mõttes on Nestori jutu järgi tekstiil. Vanade rõivastega pole muud pihta hakata kui mäele viia või põletada. Vanu teksasid küll taaskasutatakse, aga rõivajääke tekib tohutus koguses.
Väravast läbi, põrutabki veomasin, prügikoormaga otse mäe poole. Tekib küsimus: miks selle lasti enne ei sordita? Nestor teatab, et need on ilmselt varem sorditud tootmisjäägid. Ehitusjäätmete segakoormast võetakse välja taaskasutatavad puit, plast ja metall.
/nginx/o/2023/02/02/15113918t1h2928.jpg)
Järgmine eksponaat: mitme meetri kõrgune hunnik laga asfaltplatsil. See on meie enda olmeprügi. Nestori ütlust mööda oleks kõige tõhusam, kui inimesed sordiksid välja biojäätmed ja klaasi. Muu prügiga segi pandud toidujäätmeid küll sorditakse Paikres, aga komposti nendest ei saa. Paikre paigutab need praegu eraldi hunnikusse, et massiga katta praegune prügimägi, kui see mõne aasta pärast suletakse. Klaasi ei tohiks segaolmeprügi konteinerisse visata põhjusel, et see puruneb tuhandeks killuks ja rikub ära muu materjali. Peenikest klaasipuru on ülikeeruline kätte saada. Nestor ohkab seejuures, et paraku jõuavad jutud prügi sortimise vajalikkusest vaid sellest kuulda soovijate kõrvu.
/nginx/o/2023/02/02/15113917t1hb141.jpg)
Kuhu siis visata katki läinud morsikann? Tuleb välja, et siiski segaolmejäätmete sekka, kuigi see tekitab prügilale lisatööd.
Olmeprügi hunniku kõrvalt algab Paikre sortimisliin. Esimene punkt, mille sinine seade avab koti. See rebib kodudes hoolega kinni seotud prügikotid lahti. Järgneb hall majake, kus liinitöötaja sordib välja klaasi ja tekstiili. Edasi tuleb trummelsõel, mis sõelub välja orgaanika ehk sisuliselt toidujäätmed. Seejärel vaatab jäätmed üle uuesti inimene, kes võtab välja riidematerjali ja klaasi, mis eelmisest filtrist on juhtumisi läbi läinud.
/nginx/o/2023/02/02/15113915t1h3205.jpg)
Edasi liigub praht lindil suurde halli angaari, kus see eraldatakse kümneks eri jäätmeliigiks. Muu hulgas võetakse sodist välja potid-pannid, mis lähevad töötlemisse. Neid kööginõusid jääb siin silma üsna mitu konteinerit.
/nginx/o/2023/02/02/15113924t1h1b69.jpg)
Merehaiged tööle ei sobi
Põlendmaal nähtu kummutab arvamise, et sortimisliini taga saab ametis olla vaid inimene, kes lämmatavat haisu talub. Hais ei ole tappev, ennem nõrk. Silme eest võtab kirjuks hoopis liini liikumise kiirus, mida töötaja pidevalt jälgima peab. “Kes merehaigeks jääb, seda tööd teha ei saa,” nendib üks prügila töötajaist.
“Esimeses automaadis sordib prügi optika,” seletab Liidemaa. Järgmine kamber eraldab prahi kaalu ja kuju järgi. Seejärel liigitab automaatikaseade materjali keemilise koostise alusel. Neid kohti, kus prügi sordib tehnika, ongi tehases kokku kolm.
/nginx/o/2023/02/02/15113920t1h976b.jpg)
Järsku jääb prügiliin seisma. Liidemaa pakub, et töötajatel on pausi aeg. Selgub siiski, et tekkis ummistus. See kõrvaldatakse mõne minutiga ja töö jätkub.
Sortimistehas töötab Liidemaa selgitust mööda 12 tundi päevas ja seitse päeva nädalas ehk realiseerib pool oma võimekusest. Ent praeguste koguste puhul pole tulnud tööaega pikendada. Mullu septembris-oktoobris, kui Iru põletusjaam oli remondi tõttu rivist väljas, toodi Paikresse jäätmeid kõikjalt Eestist, tehes ületunde, et suurema prügikogusega toime tulla.
Tehases, muide, ei ole mobiililevi. Liidemaa põhjendab, et segajaid, elektroonikat on palju. Isegi kui mobiilid töötaksid, oleks helinat raske kuulda, sest müra on tugev.
Väljas, tehase kõrval kõrguvad kuhjad teistsuguste jäätmetega. Sinna valab prügimasin biolaguneva kraami ehk aia- ja toidujäätmed. Nendest valmib kohapeal aunades väärt kraam: kompost. Esmalt tuleb aga purustada biolagunevad kotid, kuhu inimesed oma kodudes seda manti koguvad, ja need muust massist välja sõeluda. Kuigi biolaguneva koti nimetus annab märku, et see peaks ise mullaks lagunema, juhtub see Liidemaa sõnutsi umbes 50 aastaga, aga nii palju aega Paikrel pole. Odavam ja lihtsam tuleks, kui orgaaniline kraam jõuaks prügilasse lahtiselt. Kuidas see aga nõndaviisi prügiautosse toimetada, on küsimus, millele praegu veel vastus puudub. Lootus on, et mõeldakse välja paremad materjalid.
/nginx/o/2023/02/02/15113922t1hc278.jpg)
Vastuseta küsimused
Üks ekskursantidest jagas oma kogemust, kuidas prügiauto saatis nende 12 korteriga ühistule tühisõiduarveid, kuna inimesed kompostisid kohapeal kiirkompostris. Lõpuks hakatigi toidujäätmeid prügimäele saatma, ehkki kompostimine on säästlikum, seega eelistatum variant. Teine kuulaja lisas kõvalt, et nemadki kompostivad, ehkki elavad kortermajas. Tuli välja, et esimese kõneleja elukoht jääb Pärnu linna, kus korrusmajadele pole kompostimise varianti ette nähtud. Teine aga elab Tori vallas Urgel, kus kompostimine on isegi kortermaja puhul lubatud. Miks ei kehti Eestis ühtseid reegleid?
Mida rohkem prügimajandusse süüvida, seda enam torkab silma vastandlikke korraldusi, mis kuidagi ei aita kaasa sellele, et prügi vähem tekiks.
Prügilatuurilt linna tagasi sõites tekib bussis arutelu selle üle, miks ikkagi Paikre juhttöötajad ringkäigu alguses külalistele pildistamise suhtes sõnad peale lugesid. Öeldi, et pildistada tohib sortimistehases vaid kokkuleppel, ja peljati fotode internetis ringlemist.
Paikre sorteerimistehas on saanud kriitikat. Konkurendid ei usu, et segaolmejäätmete massist on võimalik eraldada üle 50 protsendi kasutuskõlblikku materjali, nagu siinne prügila väidab. Kohapeal tuli muu seas jutuks, et firma teenistusest 80 protsenti tuleb väravatasust ehk prügi vastuvõtmisest. Kümme protsenti koguneb materjalide müügist ja kümme protsenti teenuste eest.
Mis aga puudutab filmimisse ja pildistamisse, siis prügilaskäigu üle muljetav seltskond jõudis arvamusele, et prügimäelt peaks ülesvõtteid just rohkem tegema ja neid internetis jagama. Nii näevad inimesed oma silmaga, kuivõrd palju jäätmeid me iga päev tekitame. Hiiglaslikud prügikuhjad avaldavad muljet, halvas mõttes mõistagi. Ehk paneks see vaatepilt mõnegi meist oma harjumusi muutma.
Zero waste ehk jäätmeteta majandamine
/nginx/o/2023/02/02/15113923t1h308a.jpg)
Jaanuaris algas Pärnu arenduskeskuses uudne ringmajanduse koolitus. See põhineb sihtasutuse Teeme Ära koostatud Zero Waste’i programmi käsiraamatul.
Ühe õppepäeva raames külastati Paikre prügilat, et näha ja kuulda, mis jääkidest edasi saab ja kui palju sellest on võimalik taaskasutusse suunata.
Kogu kursuse eesmärk on harida inimesi jäätmeteta majandamise vallas, et nemad omakorda ergutaksid otsustajaid viima ellu pikaajalisi süsteemseid muudatusi.
