Video Igiliikur Tõnu Endreksoni medalikollektsioon jõudis trossilt juubelinäitusele

Copy
Fotonäitust "Igihaljad" saab vaadata Kaubamajakas 15. novembrini, seejärel liigub see Tallinna Audentese spordiklubisse.
Fotonäitust "Igihaljad" saab vaadata Kaubamajakas 15. novembrini, seejärel liigub see Tallinna Audentese spordiklubisse. Foto: Raigo Pajula

Pärnu Kaubamajakas avatud fotonäitusel "Igihaljad", mis sündis Olümpiakomitee ning spordi- ja olümpiamuuseumi koostöös, saab uudistada eri ajastute ja eri alade tippsportlaste võidetud õisi. Teiste seas mõtiskleb võitude ja medalite üle ligemale 20 aastat kestnud karjääri jooksul 12 tiitlivõistluste medalit võitnud igiliikur Tõnu Endrekson.

Eesti koondise paarisaerulise neljapaadi liikme Endreksoni sõnutsi on medalite nimel tulnud kõvasti higi valada.

"Eesmärk oli muidugi medaleid võita. Mul oli sellevõrra lihtsam, et Jüri Jaansoni treener oli Mihkel Leppik. Ja Mihkel Leppik oli minu treener. Miks mul ei peaks usku olema sellesse treenerisse? Kui tema mind tippu ei vii, siis see tähendab, et minus on probleem. Muidugi tuleb kõvasti tööd teha. Õnne peale lootma ei saa jääda. Pole see ala," arutles 44aastane Endrekson.

Tosina medali seas on Endreksoni trofeede kollektsioonis kaks olümpiamedalit. Kuidas neid võrrelda? "Pekingi medal ja Rio medal on täiesti erinevad. Töömaht, millised treeningud siis olid – seal on suur erinevus. Saad aru, et võit on täppisteadus," selgitas ta.

Endreksoni sõnutsi võinuks 2008. aastal Pekingis tema ja Jüri Jaanson võidelda ka kuldmedali eest. "Oleks selline vorm olnud olümpial nagu aasta enne Luzerni MK-etappi võites, oleks võinud kõike võita. Paat liikus uskumatult hästi. Võistlusest mäletan, et päev või kaks enne finaali olid päris kehvad ilmad. Kohati oli laine nii kõrge, et ei tea, kas oleks startigi lastud. Vahepeal olid närvid kapi otsas. Lootsime, et keegi, jumala eest, starti edasi ei lükkaks. Siis see start tuli. Viimasel paarisajal meetril sain aru, et oleme medalil, aga kas teine või kolmas, saime alles lõpus teada. Surusime nina inglaste ette," meenutas Endrekson Pekingi olümpiamängude hõbemedalit.

Neljapaadi koosseisus võidetud Rio de Janeiro pronksmedal on Endreksonile isegi südamelähedasem, sest medalivõit tuli üle kivide ja kändude.

"Rio on selline kõige-kõigem. Ta on kõige erksam ja kõige värvikam medal. Pekingis olime favoriidid, Rio oli üllatus. Juba otse finaali pääsemine tekitas super tunde. Tuul keerutas distantsi teisel poolel eriti, siis tuli paati seal radade vahel roolida. Mul lendas vahepeal aer käest ära. Vist on kogemust nii palju, et ta jäi ikkagi kätte, päris minema ei lennanud. Muidu oleks võinud meil see halvasti lõppeda," rääkis Endrekson.

Oma medalikollektsiooni hoiab sõudekorüfee vanemate juures, kus nende jaoks on üles pandud tross, millel medalid ripuvad.

"Ema on pannud nad kronoloogilisse järjekorda. See, et medalid sealt välja noppida ja näituse jaoks üles pildistada, võttis mul tükk aega," märkis Endrekson.

Fotonäitusel "Igihaljad" saab uudistada veel olümpiavõitjate Erki Noole, Gerd Kanteri, Irina Embrichi, Kristina Šmigun-Vähi, olümpiamedalistide Aleksei Budõlini, Kelly Sildaru, Tõnu Endreksoni, paraolümpiavõitja Marge Kõrkjase, ujuja Eneli Jefimova, jalgpallur Joel Lindpere, korvpallur Merike Andersoni ja kulturist Ott Kiivikase medalikimpe.

Tagasi üles