/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Ajalugu on näidanud, et kellegi sõbraks hakkamine on kohati kahtlane ettevõtmine. Pean silmas 1994. aastal moodustatud Georgia sõprade gruppi (USA, Suurbritannia, Prantsus-, Saksa- ja Venemaa), mis pidanuks Thbilisit aitama Vene vägedest vabanemisel, kuid ei teinud seda sel lihtsal põhjusel, et võtmesõbra roll oli jäetud Moskvale.
Olukorra parandamiseks loodi 2005. aastal Eesti algatusel Georgia uute sõprade grupp, kuhu kuuluvad Ida-Euroopa riigid, aga sõda ei suutnud nemadki päästa. 2008. aastal tekkis Idapartnerlus (EaP = Valgevene, Ukraina, Moldova, Georgia, Armeenia, Aserbaidžaan), mille juurde suurriigid sünnitasid kärmelt EaP sõprade grupi, mille liikmeks pakuti USA ja teiste kõrvale jällegi Venemaad. Kuna Georgia leiab, et asi on sõprusest kaugel, käivad koos üksnes sõprade ametnikud.
Sestap tõstatas Süüria sõprade grupi loomine 14. veebruaril kohe küsimusi, sest üheselt toetati vaid seal relva abil võimu võtta üritavat opositsiooni. Niisugust, teist konfliktipoolt täielikult eiravat sõprade gruppi pole viimase 20 aasta jooksul varem olnud. Miks seda tehti, on mõistetav. Paraku kinnitab praegune seis, et lääne teatud pealinnades ei suudeta juba pikemat aega koguda autentset informatsiooni ja püsib arusaam, et kui ühes (arengu)-riigis suudeti kõik jõuga paika panna, suudetakse seda teiseski. Praegu on hea end välja vabandada: “Näete, Moskva ja Peking ei lase vajalikke otsuseid teha.” Sellega soostudes tuleb ilmtingimata vastu küsida, miks Süüria opositsioon on mitmes leeris ja nii tülis, et isegi 1. aprillil Istanbuli nõupidamisel marsiti puntide kaupa saalist välja ja tagasi. Moskva reageeris teatega, et ootab külla kahte opositsioonigruppi. Siit küsimus: keda neist ja mida õieti Euroopa Liit (kaasa arvatud Eesti) toetab?
Rääkida tuleb sellestki, mis toimub praegu Liibüas ja selle naabruses. Eelmise nädala lõpus käis mitu päeva lahing Liibüa lõunaosas, milles ametlikult hukkus 150 ja sai viga ligemale 400 inimest. Nafta küll voolab, kuhu vaja, aga loogiline oleks ikka luua kord Liibüas enne, kui uus kaos Süürias kokku keeratakse! Mali 22. märtsi riigipööre on samuti Liibüa kodusõja jätk: Muammar al-Gaddafit varem toetanud tuareegid, nähes, et ei suuda Euroopa palgasõduritega võidelda, läksid lõunasse ja kehtestasid oma võimu Mali põhjaosas keskusega kuulsas vaatamisväärsuses Timbuktus. Ehk olukord Liibüas on niisama hull nagu Somaalias, kuhu USA president George Bush saatis väed augustis 1992.
Ohtlikult Süüriat meenutav juhtum, sest 1969–1991 oli seal võimul vasakpoolne diktaator Siad Barre, kelle vastast võitlust ameeriklased ja lääs toetasid. Tagajärjeks siiani kestev anarhia, mille eest ameeriklased eelistasid pageda 1995. aastal. Sealjuures olid lääne toetatute hulgas kõik praegu tuntud terroristid, sealhulgas al-Qaeda. Somaaliast on anarhia laienenud Kenyasse.
Sama stsenaarium – “toetame kõiki, kes on võimulolija vastu” – toimis Liibüas, valitseb praegu Süürias ja kipub läbi lööma Venemaalgi. Pole juhus, et USA kongressi üks luurekomisjone arvas Istanbuli kohtumise eel, et pole ikka õige kõiki relvastada. Valge Maja, Élysée palee ja Downing Street 10 on aga tulvil otsustavust kord alustatu lõpule viia.
Suurriikide välisministritest Hillary Clintonist, Alain Juppest ja William Haguest on isegi kahju, sest kuulutada iga kuu vähemalt kaks korda, et nüüd ja kohe on Assadiga lõpp, hakkab muutuma naljanumbriks. Ehkki tegutsetakse viimaseid viisakusreegleid eirates: USA kahekordistas opositsioonile antavat raha (juba 12 miljonit dollarit) ja tema suuvooder Katar kinnitab, et kõigile opositsiooni sõjameestele makstakse palka.
Pole raske taibata, kes Süüria linnades võetud kaadritel on inimesed rahva hulgast, kes professionaalsed palgasõdurid.
Istanbuli kohtumisel kõlanud kainete mõtete alusel pandi paika ja Assadi valitsus nõustus, et 10. aprilliks kehtib linnades relvarahu ja rasked masinad on tänavatelt eemaldatud. See kuupäev tuletab meelde, et juba 13.–14. aprillil toimub samuti Istanbulis lääneriikide järgmine kokkusaamine Iraani tuumaenergia asjus.
29.–30. märtsini oli Teheranis Türgi peaminister Tayyip Erdogan, kes kohtus kõigi Iraani juhtidega ja andis kodus ajakirjanikele edasi nende sõnumi, et ”massihävitusrelvad ei sobitu islami usuga, sestap meie riik neid endale ei tee”. Eks näis, mida Euroopa ja USA selle peale kostavad.