Eurooplaste rahulolematus ei saa hapnikku

Karjuv ebaõiglus: Marine Le Peni (pildil) juhitud Rahvarinne kogus Prantsusmaal 13,6 protsenti hääli, kuid sai parlamendis vaid kaks kohta. Kreeka Uuele Demokraatiale langes 30 protsendi valijate toetusel 43 protsenti kõigist parlamendikohtadest. Foto: Reuters

Pühapäevased valimised Kreekas ja Prantsusmaal olid erilised, sest nad toimusid jätkuva kriisi ajal ja see tähendab, et oma valiku tegemisel oldi tavalisest vastutusrikkam.

Tulemustest rääkides võib julgelt sedastada, et nüüd on kindel: kehtivad valimisseadused on üks suur petukaup, sest rahva ausalt valimisurnidesse pistetud rahulolematus valitsemise ja valitsejatega annab lõpptulemuseks selgesti moonutatud, reaalsusest kauge tulemuse.

Suurparteide mängud

Konkreetselt: Prantsusmaa presidendivalimiste esimeses voorus 21. aprillil sai sotsialist Francois Hollande 28,7 ja parempoolne Nicolas Sarkozy 27,2, ülejäänud kandidaadid kokku kogusid 44 protsenti, neist tugevaimad vastavalt 18,11 ja üheksa protsenti häältest. Parlamendivalimised on mõistagi midagi muud, kuid iga isiksuse taga olid kindel maailmavaade ja toetajad.

Prantsuse parlamendivalimiste esimene voor 10. juunil näitas positsioonide stabiilsust: sotsid 29,35, parempoolsed 27,12 protsenti. Kuna osa väiksematest parteidest oli deklareerinud oma toetust ühele ja teisele, siis presidendimeelsed said kokku 39,7 ja parempoolsed 34,7 protsenti häältest. Aga ikkagi jäi üle 25 protsenti hääli, mis jagunesid presidendivalimistel 3.–5. koha saavutanute vahel, kes said vastavalt kaks, kümme ja kaks kohta – NB! Mitte protsenti! – 577-liikmelises rahvusassamblees.

Ehkki paremäärmuslaste rahvarinne kogus nüüd esimeses hääletusvoorus 13,6 protsenti häältest, oli tema tulemus kaks kohta, kuid võimutruu ajakirjandus oskas seda edastada (näete, milline demokraatia): üle 20 aasta jälle rahvuskogus! Tervikpilt rahvusassambleest on järgmine: sotsialistid 280 ja nende lippu toetanud kolm erakonda 51 ehk kokku 331 kohta, parempoolsed 194, neli liitlast 35 ja kokku 229 kohta, lõpuks kaht suurt ignoreerinud või nende ignoreeritud 25 protsendi valijate toetuse korjanud 17 kohaga.

Kuna räägitakse valijate arvamuse proportsionaalsest esindatusest, siis kus see on? Lihtne on lohutada: nüüd saavad sotsid üksi valitseda. Ent on’s igasugune monopol hea? Praegu on tark Prantsuse sotside monopoli isegi tervitada, sest tervikpildis on ta alternatiiv senisele Euroopa Liidu ladviku poliitikale, mis on orienteeritud status quo säilitamisele, mitte küpsenud reformide tegemisele.

Seadused on enamasti kirjutatud nii, et kui esimene lause midagi lubab, tuleb teises kohe ”aga“. Prantsusmaa valimised näevad ette kahte vooru, kui esimeses ei kogu keegi 50 protsenti. Rahvuskogu valimistel oli üle 50 protsendi mehi-naisi 36. Rahvuskogu valimiste teise vooru eripära on Ladina-Ameerikast (kõige demokraatlikumate valimissüsteemide kants ja arendaja!) laenatud reegel lubada teises voorus kandideerida kahe edukama kõrval kolmandalgi, kui too saab vähemalt 12,5 protsenti häältest esimeses voorus.

Tegemist on konkreetse kandidaadi õigusega, mida just palju ei kasutata. Peaasjalikult seetõttu, et Prantsusmaal on aastakümnetega kujunenud tava, et kahe suure erakonna ladvikud lepivad tihti omavahel kokku, kumb kohapealsest kahest on nii-öelda eliidikõlblikum, ja orienteerib vastavalt mõjualuseid erakondi. Tasustamine, vastuteened käivad ametikohtade ja tellimustega kohalikes esindusorganites.

Kui aga üheks teiseks kandidaadiks osutub kolmanda erakonna esindaja, on tema saatus põhimõtteliselt ette otsustatud: istu kodus. Nagu on näha ülaltoodud arvudestki.

Karjuv ebaõiglus

Ega’s Kreeka valimissüsteem parem ole. Sealne kahe partei süsteem, millele Edgar Savisaar ja Siim Kallas hakkasid Eesti rahvast suunama 1994. aastal ja kus nüüdseks ollakse poole peal – riigikogus on vaid neli erakonda –, on eriti jultunud ja rahajagav, sest kahe suure kokkuleppe alusel saab võitja automaatselt juurde 50 kohta ehk kuuendiku.

Kreeka parlamendis on 300 kohta. Nii käis aastakümneid ja kõik olid vait, sest kord said parempoolsed (Uus Demokraatia) 50 kohta ja siis sotsid (PASOK) 50 kohta koos kõige kaasnevaga.

2009. aastal vallandunud kriisi ajal aga tõusis komeedina senist valitsemist ja poliitikat vastustanud Syriza, mis 2009 sai 4,6, selle aasta mais 17 ja nüüd 19 protsenti ehk tõrjus sotsid selgelt kolmandale positsioonile (12 protsenti).

Uus Demokraatia kogus 30 protsenti, kuid nüüd märgati sedagi, et tänu esimesele kohale osutus tema tulemuseks 79 + 50 kohta.

Saada 30 protsendi valijate häältega parlamendis 43 protsenti kohtadest on karjuv ebaõiglus, aga selle märkamiseks ja silmade avanemiseks tuli praegune parteimaastik lõhkuda.

Võib olla kindel, et paljude Euroopa riikide valijatel seisab oma ”avastamisrõõm“ alles ees, sest kordan: kriis on see, mis tegelikkuse reljeefselt esile toob.

Pole mõtet hakata õigustama, et ühe- või teistsuguseid nippe on tarvis äärmuslaste eemalehoidmiseks võimupirukast. Rahulolematu ja samal ajal haritud mass vajab väljundit poliitikas ja nähes, et mingi kavala seaduse tõttu pole mõtet valimisurni juurde minna, läheb tänavale.