Linnarebased vallutavad Pärnus uusi jahimaid

Foto: Margus Ansu

Pärnus Aia tänaval elav Ulrika Pärn oli šokeeritud, kui avastas eelmisel nädalal, et koduaeda püsti pandud aedikus on öösel käinud reinuvader ja kõik seal elanud kanad maha murdnud.

Et kanad olid laste lemmikud, muretses Pärn järgmisel päeval uued sulelised ja ehitas aediku kindlamaks. Järgmisel hommikul selgus, et seda oli hädasti vaja, sest maitse suhu saanud kanavaras oli öösel hoovi taas retke teinud ja aediku sokli alt käigugi läbi kaevanud. Reinuvader oli üritanud kanakuudi ustki lahti pressida, ent see ei õnnestunud ja nii tuli loomal seekord pika ninaga lahkuda.

Ümbruskonnas maad kuulanud Pärna teada ei ole tema kodu ainuke, mille elukorraldust linna elama asunud metsloomad häirivad: naabertänavas olevat reinuvader viinud minema kassi, punasaba on samuti nähtud Kuninga tänava kooli juures.

Pärast rebase öiseid külaskäike muretses Pärn lõksu, millega soovimatu külaline kinni püüda, kuid kaval loom pole endast rohkem märku andnud.

Linnas jahtida ei tohi

Rohkema kui püüniste ülesseadmisega linna tunginud rebaste vastu võidelda ei saagi.

Pärnu linnavalitsuse majandusosakonna keskkonna peaspetsialisti Katri Suti sõnade kohaselt ei ole linn jahipiirkond ja jahimeeste abiga pole võimalik nende arvukust linna territooriumil reguleerida. „Omavalitsus tegeleb ainult surnud loomadega, elusate loomadega tegeleb päästeamet,“ lausus ta.

Suti jutu järgi pole Pärn ainus pärnakas, kellele linnas elutsevad rebased tuska teevad. Kaebusi rebaste kohta on linnavalitsusele tulnud veel. „Üle-eelmisel nädalal teatati kanade murdmisest Ülejõel, teatatud on ringi jooksvatest rebastest, kellelt kardetakse haigusi saada,“ rääkis ametnik.

Kui palju rebaseid on Pärnu linnas endale elupaiga leidnud, ei osanud Sutt öelda. Sellele küsimusele ei teadnud vastust ka linnarebaste uurija Urmas Saarma.

Kolmandik reinusid nakatunud alveokokiga

Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi zooloogia osakonna vanemteadur Saarma ütles, et eelmisel aastal linnarebaste uuringu tarbeks kogutud andmete töötlemine pole lõppenud ja täpsemat vastust on praegu raske öelda. „Pärnust on linnarebaste kohta meile teatatud üle 160 korral, veel suurem arv teateid on vaid Tartust ja Tallinnast,“ nentis ta.

Saarma sõnade järgi ei tohiks linnarebased inimestele ohtu kujutada, sest terve rebane ei ründa inimest. „Kuna marutõbi on Eestist peaaegu livideeritud, on suurim rebasest tulenev oht lastele ja täiskasvanutele eemaldatud,“ ütles ta.

Saarma jutu järgi levitavad rebased paraku muidki haigustekitajaid, mis võivad olla ohtlikud nii koduloomadele kui inimestele.

„Tuvastasime 2003. aastal Tartu ülikoolis teadusuuringute käigus rebastel esimest korda Eestis alveolaarset ehhinokokkoosi tekitava parasiidi Echinococcus multilocularis, eestikeelse nimetusega alveokokk. Selle parasiidiga oli Eestis 2003. aastal nakatunud ligi kolmandik analüüsitud rebastest. Alveokokk on pisike paeluss, kelle lõpp-peremehed on enamasti rebased ja ülejäänud koerlased, sealhulgas kodukoer. Vaheperemeheks võib olla aga inimene, kellel alveokokinakkus kulgeb vahel väga tüsilikult ja ravimata jättes lõpeb surmaga,“ selgitas bioloog.

Saarma seletuse kohaselt võib inimenegi alveokokiga nakatunud koeralt parasiidi munade kaudu haiguse külge saada.

Rebased võivad murda väikseid koduloomi

Teaduri sõnade järgi võib rebane murda kasse, küülikuid ja teisi väiksemaid lemmikloomi. „Täiskasvanud kassid saavad enamasti rebase eest jooksu, aga kassipojad võivad küll saagiks langeda. Kokkupuutel võivad rebased anda koduloomadele edasi ka kärntõbe, mis õnneks on ravitav,“ lausus Saarma.

Kas linna tunginud rebastest mingit kasugi on? Saarma sõnade järgi on kasu vaid emotsionaalne, kuna osale inimestele meeldib rebaseid kohata.

Rebaste arvukust saab Saarma ütlust mööda kõige efektiivsemalt kontrollida lihtsa meetmega. “Toit ja toidujäätmed tuleb hoida rebastele kättesaamatuna,“ kinnitas ta. „Peamiselt tulevad kõne alla loomatoit, mida ei tohiks jätta kauaks kaussi vedelema, ja toidujäätmed, mida tuleks hoida suletud konteinerites-prügikastides, kuhu rebane ligi ei pääse.“

Saarma jutu järgi ei tohiks rebastele samuti olla kättesaadavad kompostihunnikud. „Rebane otsib linnast eelkõige hõlpsalt kättesaadavat toidupoolist ja kui seda pole, ta linnas naljalt käima ei hakka,“ lisas ta.