/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Süüria kodusõja ja välissekkumise kajastamine on pea algusest saadik olnud korralik propagandasõda, kus kõik osalised püüavad toimuvat endale paremas valguses esitada. Või koguni olulist maha vaikida. Pole juhus, et juba kahel korral on pommirünnakutega üritatud rivist välja viia valitsuse telejaamasid. Mis teha, otsepilt töötab ja see näitab endiselt, et režiimil on veel neid, kellele toetuda.
Kaotajatel on selles piirkonnas raske loota halastusele ja pärast julma tapatalgut usuvad vähesed, et teise maailmasõja lõpul paika pandud usulahkudevahelisest võimujaotusest õnnestub midagi olulist säilitada. Pealegi anti väljast märku, et kõik tuleb omavahel lahendada, sest vaid nii sai hinnata ÜRO julgeolekunõukogu 20. juuli otsust pikendada ÜRO vaatlusmissiooni kõigest üheks kuuks. Sealjuures olid 300 mehest pool juba koju saadetud, kohalejäänud aga istusid hotellides.
Nädal tagasi sai tõdetud, et tagajärjeks oligi kodusõja intensiivistumine. Eelmise nädala algus tõotas justkui edu opositsioonile, kes selgelt ruttas veel mitte tapetud karu nahka jagama. 31. juulil teatas üks opositsiooni katusorganisatsioonist, Süüria Rahvusnõukogust lahkulöönud tegelastest Kairos, et on saanud volitused moodustada seal eksiilvalitsus. Kolm päeva hiljem teatas augustist 2011 juunini 2012 Süüria Rahvusnõukogu juhtinud Prantsusmaal elav Burhan Ghaliouni, et valitsus moodustatakse kohe ja hoopis ”vabastatud Aleppos“. Rahvusnõukogu praegune juht, Rootsis elav kurd Abdulbaset Sida (Sayed) aga oli 30. juulil hoopis Iraagi Kurdistani keskuses Kirkukis. Pajatamegi järgnevalt kahest taustal toimuvast tegevusest, mis Süüria kodusõja kirjeldustest välja jäävad, ent võivad otsustada lõpplahenduse.
Esmalt naftast. Päev pärast Süüria kurdi käiku Kirkukki ehk 31. juulil sõlmis Prantsuse naftakompanii Total Iraagi keskvalitsusest mööda minnes otselepingu naftatootmiseks sealse autonoomse piirkonna juhtidega. Samasugused otselepingud Kurdistani võimuga olid aprillis-juunis ehk samuti Süüria kodusõja käigus sõlminud USA kompaniid Exxon Mobile ja Chevron.
Teadmiseks: naftat leidub nii Iraagi põhjaosas ehk Kurdistanis (kinnitatud varud 45 miljardit barrelit) kui ka lõunaosas (kinnitatud varud ligi 100 miljardit barrelit), kus aga tegutsevad venelaste Lukoil, Euroopaga seostuvad Shell ja BP ning hiinlaste Petrochina. Kui siiani läks Iraagi mõlema osa nafta välja põhiliselt Pärsia lahe kaudu, mis tagas Iraagi keskvalitsuse kassa täitumise, siis nüüd on järsult kasvanud Türgi territooriumi kaudu kulgeva Kirkuk-Ceyhani naftajuhtme kasutamine. Nagu naftaga seotud uuenduste puhul ikka, viis pommiplahvatus Türgi territooriumil 6. augustil selle toru rivist välja ...
Süüria kodusõja varjus toimunud Iraagi naftatootmise kiire ümberjagamine tuletab meelde, et praeguse maailma noorima riigi Lõuna-Sudaani sünnitas sealne nafta ja et viimane, praegu jätkuv tüli Sudaani ja Lõuna-Sudaani vahel on tegelikult katse ümber jagada tulud naftatorustike kasutamisest. Sestap, ehkki kurdid on omariiklust üritanud Ottomani impeeriumi kokkuvarisemisest peale ja 1945-1946 midagi ka omasid, on praegused jutud Kurdistani loomisest (Iraagis või Iraagis-Süürias-Türgis?) tõsisemad kui vahepealsetel aastakümnetel. Süüria lagunedes on see ilmselt otsustatud.
Eks näis, mida naftakompaniid otsustavad (kes on siiani vältinud Kirkukist läbi Süüria viiva ja 2003. aasta sõjas puruks pommitatud naftatoru taastamist).
Nüüd aga NAMist, mis tähendab 118 riiki koondavat Mitteühinemisliikumist (Non-Aligned Movement), mis valmistub oma 16. tippkohtumiseks Teheranis 26.-31. augustil. Kuna tegemist on n-ö vale koha ja Bashar al-Assadi režiimi liitlasega, peaks olema selge, miks info sellest kohtumisest kuidagi meile saadetavas infos ei kajastu. NAMi viimane välisministrite tasemel toimunud kohtumine oli Kairos ehk muslimivendade katuse all. (5. augustil toimus salapärane tapatöö Siinai poolsaarel, kus hukkus 16 Egiptuse ohvitseri, järgnevalt tappis Iisrael kõik kaheksa nende ründajat ja nüüd käib mõistatamine, kas tegu oli muslimivendade kuriteoga Egiptuse armee vastu.)
5. augustil teatati Teheranist, et oma osavõttu on NAMi tippkohtumisest kinnitanud 31 tippliidrit (sealhulgas India peaminister), neli asepresidenti ja kümme välisministrit. Siinkandis liikuvas infos on aga juttu sellest, et tuleb ära hoida Iraani režiimi seaduslikkuse suurenemist ehk vältida NAMi tippkohtumise toimumist.