Kihnu külmhoone ostis kalandusfirma Japs

Lemsi külla ehitatud külmhoone on kohalikelt ettevõtjatelt pankrotimenetlusega läinud 20 aastat tegutsenud Pärnu kalandusettevõtte kätte. Foto: Silvia Paluoja

Pankrotipesast ostis Kihnu külmhoone välja kalapüügi ja -töötlemisega tegelev Pärnu ettevõte AS Japs, millel on rajatisega oma plaanid.

“Seda näitab tulevik, me ei jookse oma plaanidega kuskile ette,” märgib Soovik, keda Pärnumaa tunnustas silmapaistva tegevuse eest maakonna arendamisel 2008. aastal oma kõrgeima autasu – vapimärgiga.

“Japsi omanduses külmhoone lisab täna kindlustunnet,” väidab saareelu arendamise eest seisev Kihnu vallavanem Ingvar Saare. “Ühelt poolt on kaluritel võimalik anda räime Kihnu, teiselt poolt tekitab see konkurentsi ja hoiab hinna stabiilse. Japs on teinud ka investeeringuid külmutusvõimsuse tõstmiseks, see näitab, et huvi kala vastu võtta on pikaajaline.”

Konnasilmal tallamine

Pärnu maakohus kuulutas AS Kihnu Külmhoone pankroti välja 18. aprillil 2011. aastal. Sellekohase avalduse olid äriäparduse järel maksujõuetuks muutunud omanikud kui suurimad võlausaldajad õigusemõistjatele esitanud juba veebruaris.  

Võlausaldajate esimene üldkoosolek toimus mullu 16. mail. Tänavu 2. märtsil kinnitas Pärnu maakohus oma määrusega pankrotihalduri esitatud jaotusettepaneku.

Tunnustatud võlanõuded esitasid Swedbank ja 13 võlausaldajat. Esimese järgu nõudeid (pangale) on 166 000 eurot ja teise järgu nõudeid (Kihnu kaluritele) 252 000 eurot.  

Suurte lootustega alustanud ettevõte lõpetas sisuliselt majandustegevuse 2010. aasta lõpus ja siples maksuvõlgades. Pankrotimenetluse alguses oli koguvõlg 160 738 eurot, sellest maksu- ja tolliametile kujunenud miinus 10 516 eurot. Peale selle oma saare meestele, Kihnu kaluritele, maksmata raha neilt paari aastaga kokku ostetud mereloomuse eest. See võlg on nagu konnasilm, mis kutselistele rannakaluritele tänini valusalt tunda annab. Seda valusamalt, et kevadel ei jõudnud räim Liivi lahes kihnlaste võrkudesse, sest lubatud jao püüdsid teised enne täis ja kaks viimast sügist ei saadud sügisräime püügikvooti. Sel sügisel tõotab olla teisiti.

“Plaan ei ole külmhoonet kinni panna, vaid rohkem tööle panna. Mitte üksi kevadhoojal, mis on lühike, vaid ka muul ajal,” mainib Soovik.

20 aastat tagasi asutatud 100 töötajaga Japsi põhitegevus on mageveekalapüük ja -töötlemine, rannapüük Pärnumaa ja Peipsi järve piirkonnas. Toodangust – jahutatud ja külmutatud kalast ning kalatoodest – lõviosa ehk 90 protsenti läheb koduriigist välja, selgub ettevõtte kodulehelt.

Kihnlaste kõva pähkli hammustas Japs läbi väidetavalt ligi 90 000 euroga. Kihnu Külmhoone pankrotimenetlus aga kestab, sest nelja kohaliku mehe algatusel mandrimeeste loodud AS Kihnu Kala tegevuse lõpetamise järel ostetud ettevõtte võlad on üleval, kuni üks neist, Kihnu Külmhoone juhatuse endine liige Mihkel Saare, pole tagasi maksnud nii-öelda laenatud raha.

“Mihkel Saare oli laenanud külmhoonelt raha suures summas, tegime kokkuleppe, et sisuliselt aasta jooksul tasub ta võla ja siis saavad täidetud ka võlausaldajate nõuded. Kui ei, tuleb tema vastu algatada kriminaalasi,” selgitab pankrotihaldur vandeadvokaat Vahur Krinal.    
   
Usalduse valus õppetund

Tagantjärele tarkusena on kihnlastest äripartnerid maksnud lõivu üksteise usaldamise eest, sama õppetunni on saanud kohalikud kalurid. Viimane vangerdus ehk Kihnu Külmhoone juhatuse liikme Margus Saare asendamine Ivo Soomägiga oli rohkem vormiline võte. Ettevõtte nõukogusse kuulusid ettevõtlikud ja kodusaarel tunnustatud kutselised kalurid Rainer Vesik ja Valdo Palu ning laevakapten Arvo Saare. Paraku tuli löök allapoole vööd sealt, kust seda keegi oodata ei osanud, ja vennaarm (Mihkel ja Arvo Saare on vennad) lõppes ärikrahhiga.

Kuid algus saarele vajaliku ettevõtte äraostmisega 2007. aastal oli paljutõotav. Pärnu ettevõtte Kihnu Kala äramineku järel ringlesid jutud, et Lemsi külla sadama lähedusse jäävat hoonet sihivad mandri meelelahutustöösturid ja seepärast neli meest ostu algatasidki. Äriplaani järgi külmutati kala ja fileeriti ahvenat ja aasta läbi lubati seal töökohta kümmekonnale inimesele, hooajal veel suuremale hulgale.

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus toetas abitaotluse alusel uute külmutusseadmete ja kahveltõstuki ostu, ajast-arust seadmete asendamisel suurenes tootlikkus poole võrra, see tähendab, et ööpäevas oli võimalik külmutada 25 tonni kala.

Allamäge liug algas, kui 2009. aastal suleti kalanduspoliitika põhimõtete järgi Liivi laht kuueks kuuks traallaevadele räimepüügiks, mis Kihnu Külmhoonele võrdus pooleaastase seisakuga. Hoogu andis juurde 2010. aasta, mil omanikel tuli kodusaarel lõpuks silmad maha lüüa ja loota, et kosjasõidu saarele võtab ette mõni kalatöötlemisest huvituv rahakas investor.

“Nii mastaapse äri alustamiseks tuleb põhjalikult läbi mõelda äriplaan, aga nemad läksid suure hurraaga tegema ja suhteliselt kiiresti kõrbesid,” nendib Krinal.

Äri alustamine ja vedamine on alati risk, kuigi öeldakse, et vaid julge hundi rind on rasvane. Julge otsus osta eelmisest omanikust kasutuseta jäänud kaluritele vajalik külmhoone sai teoks vaid aktsiaseltsi asutanud neliku pangalaenuga. Nüüd nõuab pank neilt käenduslepingu alusel antud laenuraha tagasi.

Millal AS Kihnu Külmhoone pankrotimenetlus lõpeb, näitab aeg. Hoone uus omanik on ennast aga vallavanema jutu järgi juba heast küljest näidanud, pannes õla alla näiteks Kihnu merefestivali toimumisele.

“Senised arutelud koostöö üle on samuti olnud asjalikud,” kinnitab Ingvar Saare, kes perenimele vaatamata ei ole seotud külmhoone aktsionäridega.