Liivamaal kasvab tänavu priske kartul

Suvi läbi õues aedikutes ruigavad Kandimaa emised toovad praegu pesakondade viisi põrsaid. Foto: Urmas Luik

Vändra vallas Kergu külas asuva Kandimaa segapõllumajanduse tootmistalu tänavune kartulisaak on üsna hea. “Olgu teda vähem, aga olgu korralik. Päris ilus kartul eelmise aastaga võrreldes,“ lausub peremees Allan.

Selgub, et mullu olid mugulad auklikud, aga mitte ussitanud.

Kandimaa väiketootmistalu veavad paarisrakendina Allan ja Marika Kruusmaa: nad kasvatavad vilja ja kartuleid ning peavad emiseid. Allan on aastaid nädalalõputi Nõmme turul kartuleid müünud. Sealsel turul kauplevad kartulitega põhiliselt vahendajad ja kolm–neli talunikku. Peremeest teatakse ja temalt ostetakse. Praegu on kartulikilo hind 60–80 senti.

“Mul on ilus kartul. Liivamaa kartul on puhas. Vihm pole meie põldudele liiga teinud, mõni ju peab lausa sopa seest oma kartuleid võtma,” räägib Allan.

Kasvatajad hindavad oma kartulit ise väga kõrgelt, sel on tänu heale mullale suurepärane maitse. Pritsitud kartulitel on vähe mardikaid ja lehemädanikku.

Kui taim kasvatas mugulad alla, niitis peremees rohelised varred maha, et mädanikku ei tekiks. Igal aastal tuleb saaki 30–40 tonni. Kui kartul on kehvem, läheb see enamjaolt sigadele, ilusast saagist saab pool turu peal müüa. Põllul kasvatavad Kruusmaad õrnu kartulisorte, nagu “Piret”, “Ando”, “Laura”, “Princess”, “Adretta”. Need on sellised, mis suurtootjale ei sobi.

Stressivabad sead

Koha võtsid Kruusmaad pidada 1986. aastal. Kasvatasid algusaastail kanu, sigu ja hiljem lehmigi, kuid perenaise sõnade kohaselt jäädi lõpuks pidama emistele.

“Nendega pole nagu lehmadega, et kõike peab tegema minuti täpsusega. Ja kahekesi saame hakkama,” seletab Marika.

Abikaasadel on emiste-põrsaste pidamise süsteem aastatega täiesti selgeks saanud, samal ajal on koduses majapidamises seakarjaga jändamine muutunud aastatega maal küllalt haruldaseks: välismaalt hakati liha sisse tooma ja emistele toetused puuduvad, kui just mahepõllupidajaga tegu pole.

Kruusmaadel on kasutada kokku 70 hektarit oma ja rendipõldu, kus nad kartulit ja vilja kasvatavad. Mida ära müüa ei õnnestu, see läheb sigadele. Põhk niisamuti. Suviti vabapidamisel sead on hästi stressivabad loomad, ütleb perenaine.

Emiseid on laudas praegu kümme, neist kolmel on parajasti pesakond, ja kolm emist peaksid just–just poegima. Emis toob korraga ilmale tosin põrsast ja seda kaks korda aastas. Kasvatajad sätivad nii, et märtsis-aprillis oleks võimalik põrsaid müüa: ära saab anda kuuenädalase isendi, kes ise juba süüa mõistab ja 10–12 kilo kaalub. Korraga on kevadel müügiks ligemale 80 notsut.

Teadjad kunded tulevad neid Kandimaale ostma, ülejäänud pistetakse väikebussi ja sõidutatakse laadale või Rapla turule.

Põrsad lähevad eraisikutele koduseks pidamiseks, põrsas maksab 55 eurot.

Ega tänapäeva sead enam laudas pekiseks lähegi: loomad on niiviisi aretatud, et tailiha protsent oleks suur. See mõjutab liha kvaliteetigi. Marika leiab, et puhas tailiha on tuim, õige sealiha peab olema mahlane. Siis pole ime, et inimesed pekisemat liha osta tahavad.

Marika mõistab sealiha soolata ja suitsutada. Ta hoiab kuu aega liha soolas, siis kupatab ja suitsutab poolteist päeva barbecue-ahjus. Presidentki on kaks korda tema suitsutatud pekiliha söönud.

Elu on teater

Kandimaal on nisu ja odra all 40 ja kartuli all kaks hektarit. Pool viljast on võtmata, sest väiketalul pole vastavaid masinaid: nemad teevad koostööd Eidapere talunikuga, kes vilja koristab-kuivatab. Viljasaak on tänavu hea, märgib peremees Allan.

Marika Kruusmaa on Vändra vallavolikogu liige ja tegutseja tüüp. Ta on kolmandat aastat ametis Vändra sotsiaaltöötajana, aga selline, kes elektriautoga ringi vurama ei pea. Tema ülesanne on vahetustega hoolitseda Vändra sotsiaalkorterite elanike eest, keeta neile kolm korda päevas toitu ja olla kursis nende vajadustega.

Varasemast ajast teatakse naist Kaisma kultuurijuhina, kes praegugi lööb kaasa Kaisma Võsateatri etendustel. Võsateatrist on saanud lausa publikumagnet, imestab Marika. Inimesed kohe tahavad tulla linnast ära metsa vahele, et romantilises õhkkonnas külateatrit, loodust ja kodupirukaid nautida. Selle kõige taga on Imbi Tõnisson ja kümmekond peret, kes juba jaanuaris panevad paika suviste etenduste graafiku.

“Ning ainult surm võib etenduse kuupäeva muuta,” kordab Marika tõsisel häälel näitlejate võllanalja. Lavaletoomiseks sobivad Eesti-ainelised õpetlikud näidendid, algupärandid. Rahvas ootab naeru, nostalgiat ja äratundmist.

Võsateatrit tehakse suviti vabas õhus metsatalu õuel ja viimases lavastuses “Võsavennad”, mille publikurekord oli 400 vaatajat, oli Marikal täita taluteenija Anu roll.

Käredate mamslite osad talle kohe passivad: nagu tõelisele eesti naisele kohane on Marika üles kasvatanud kolm poega, oskab kangastelgedel kududa imekauneid kaltsuvaipu, hüpata väiketraktori rooli, näidelda, kokata, õpetada, otsuseid vastu võtta. Abikaasaga on tal vedanud, sest vilja ega kartuleid tal talus võtta ei tule.

Allan, kes taluliidu kaudu Euroopas ja Skandinaavias reisinud, ütleb, et kodus on kümme korda etem.

Unistused ja tegelikkus

Mees vaatab poliitikasaateid ja tahaks kõrgepalgalistelt seadusetegijatelt nii mõndagi küsida: meele teeb mustaks, et pension tõotab tulla väike, kuna miinimumpalga saaja kolm tööaastat loetakse võrdseks ühega.

Ometi on mees töötanud 17. eluaastast kolhoosis ja annab peremehena praegu kartulivõtmisel tööd neilegi, kes muidu poe kõrval päeva mööda saadavad. Mis valemiga üldse pensionipõlveni vastu pidada, võiks küsida sellelt südamliku olekuga peremehelt.

“Ei ole mõtet 24 tundi rabelda. Kell viis-kuus õhtul peavad kõik tööd olema lõpetatud,” pistab Marika vahele. Allan lisab, et alati aitab pits viina, kui külm keres, õhtul tuppa astub. Tablettidesse ta ei usu.

Kruusmaadel on kaks vana Belarus-traktorit ja väiketraktor Avant, kartulit võetakse kaherealise saputajaga.

PRIAst (põllumajanduse registrite ja informatsiooni amet) pole talunikud toetust küsima läinud, selleks on tootmine liiga väike ja tootjad ise vanad. Küll oli kaubiku muretsemisel abiks Kehtna hoiu-laenuühistu, mille osanik on Allar Kruusmaa juba kümmekond aastat olnud. Allan usub hoiu-laenuühistute tulevikku: sümpaatne süsteem toetab just väiketootjaid, kes üksteist teavad-tunnevad.

Väiketalupidamine on elamise viis ja teineteisele toetumine. Omavahel peab väga hea klapp olema. Marika kinnitusel tapab maal vahel vaikus kõrvu, aga linna betooni ja asfaldi peale pole pere tahtnud kunagi minna. Kaks poega on Soome tööle läinud. Kuigi noorem pidas plaani koduettevõtjana Eestis jätkata. Ehk jätkabki, on Marika lootusrikas.

Nimelt on noorem poeg ja tema minia õppinud kondiitrid, kes kodus pagariäri võiksid pidada: niikuinii valmistab minia nädalavahetustel torte ja pirukaid pulmade-pidude tarvis. Tore oleks müüa rahvale Kandimaa talu torti. Liha ja munad omad – niisugused küpsetised on väärt suupisted.

“Tahaks noorte oskusi ära kasutada, aidata. Kümnekilose tordi tegemine, transport ja külmas hoidmine on omaette teadus,” vangutab Marika pead.