Pesapuu keskus aitab elumuresid võita

Eesti inimene vajab enne oma muredest rääkima asumist veidi kohanemisaega ja külalistele pakutakse esmalt tass kohvi. Laua taga istuvad Riho Roomet, Evelyn Eichhorst ja praktikant, Pärnu kolledži sotsiaaltöö korralduse tudeng Bianka Touart. Foto: Urmas Luik

Mittetulundusühingu Pesapuu keskus on koht, kuhu tulla, kui elumured võitmatuna näivad ja üksi neile lahendust leida enam ei oska või ei jaksa.

Keskuse nõustajad aitavad murede sasipundart harutada, olgu tegemist igapäevase elu korraldamise või probleemidega töö- või eraelus.

Aasta tagasi jõulude ajal loodud MTÜ toetab abivajajaid töö leidmisel ja ametkondadega suhtlemisel, pakub võlanõustamisteenust ja abi psühholoogiliste probleemide korral.

MTÜ eestvedajad Evelyn Eichhorst ja Riho Roomet avasid juulikuus Pärnus Laatsareti tänaval Pesapuu keskuse, kuhu võib sisse astuda mis tahes murega. Tulevikus peaks majast saama kogukonnakeskus, kus inimestel mõnus kokku saada, aega veeta või midagi uut õppida.

Majas asuvad nii nõustajate toad kui hubane kohvikunurk, kus saab jalga puhata ja niisama juttu ajada. Lastele jätkub tegevust oma mängunurgakeses.

Kõik algas aitamissoovist

Nõustamiskeskuse loomise idee tekkis Eichhorstil ja Roometil muredega kimpus inimestega kokku puutudes. Et mõlemad soovisid hättasattunuid aidata, alustasid nad mittetulundusühingu tegevust esialgu Samaaria abiorganisatsioonis vabatahtlikuna.

“Olen ise palju läbi elanud, seepärast saan väga hästi aru inimestest, kes probleemidesse sattunud,” ütleb Roomet, kes varem Samaarias kliendina elas. “Oskan neid aidata oma kogemustest, mitte raamatutarkusest.”

Roometi jutu järgi jätkus Samaarias aega elu üle järele mõelda ja ta mõistis, et paljud inimesed ekslevad samasuguses pimeduses nagu tema varem. “Tundsin: mind ei päästetud selleks, et niisama trallitada, vaid et teisi aidata. Samaarias olles leidsin, et tahaks kunagi ise samasuguse keskuse luua,” meenutab Roomet.

Eichhorst töötas varem pereabikeskuse psühholoogiateenistuses, enne seda Saksamaal nõustajana. Tal on magistrikraad töö- ja organisatsioonipsühholoogias, aga oma kutsumust näeb ta inimesega “üleni” tegeldes, mitte vaid psühhoteraapiat tehes.

“Kui inimene istub mu vastas ja ütleb, et tal lülitatakse homme kodus elekter välja, ei saa ma teda küsitleda stiilis “kuidas sa ennast tunned?” või pakkuda, et pimedas ehk ongi romantiline,” väidab psühholoog. “Teen pigem tugiisiku tööd, mitte teraapiat.” Keskuse tööd hoiab korraldusliku külje pealt liikvel koordineerijana Marge Roosleht. Välja on kujunenud grupp aktiivseid vabatahtlikke, kes toetavad Pesapuu tegevusi nõu ja jõuga.

Nõu vajavad tavalised inimesed

Praegu nõustatakse inimesi oma keskuses ning tehakse koostööd töötukassa ja sotsiaalkindlustusametiga. Osa kliente leiab tee Pesapuu juurde just nende asutuste kaudu, osa inimesi tuleb tuttavate soovitusel.

Üldiselt tasuvad nõustamisteenuste eest nimetatud riigiasutused, kuid ukselt tagasi ei saadeta kedagi. Esimene nõustamiskohtumine on tasuta ja kui ametlikku suunamist pole, püütakse leida teisi võimalusi inimese aitamiseks.

“Meile tulevad tavalised inimesed tänavalt, kes eluga puntrasse sattunud,” kirjeldab Roomet Pesapuu kliente.

“Just, tavalised inimesed, mitte mingid erilised äpud,” kinnitab Eichhorst kolleegi sõnu. “Olen veendunud, et igaühel võib elus saabuda hetk, kui endal saab mõistus otsa, miks siis mitte tulla nõu küsima.”

Tööd jätkub nõustajatel küllalt, võib veenduda Eichhorsti tihedalt täis kirjutatud kalendermärkmikku vaadates. Kas Eesti inimesed on tõesti oma võla- ja muude muredega nii hädas?

“Inimesed on lihtsalt heal ajal sattunud eufooriasse, nad pole mõelnud, kuidas oma laenukoormusega tulevikus hakkama saada,” seletab nõustaja. “Paljud pole teadlikud oma võimalustest ja õigustest, ei teata, kuhu ja milleks allkirju on antud.”

“Samas pole meil veel ette tulnud, et kliendiga olukorrale üldse lahendust ei leia,” lisab Roomet positiivse noodi. “Tihti on maksekohustused üles puhvitud ja inimene ei saa isegi aru, kui suur on laenu põhiosa.”

Siiski kinnitavad mõlemad, et nõustaja pole võlukepikesega haldjas: aidata saab vaid siis, kui inimene ise soovib ja suudab edasi liikuda.

Igaüks leiab töö

Oma sisemist jõudu ja motivatsiooni aitavad nõustajad leida töötutelgi. Ette on näidata positiivsed kogemused: sügisel alustanud kaheksast pikaajalisest töötust viis on nüüd lepinguga tööl, kaks ametis praktikal ja üks jäänud töövõimetuspensionile.

“Kui inimene on valmis tööle minema, siis ta töö ka leiab,” väidab Eichhorst kindlalt. “Võib-olla mitte täna ega homme, aga tasapisi liikudes ja eesmärke püstitades on see võimalik.”

Eichhorst on kogenud, et igal inimesel võib olla oma kivi, millest ta üle ei saa. Võib-olla ei julgeta end tööandjale pakkuda, võib-olla puudub info töökohtade või uute oskuste omandamise võimaluste kohta. Siis arutatakse koos, millised eesmärgid seada ja kuidas nendeni jõuda. Ehk tasub algul alustada madalamalt tööpostilt või osalise tööajaga, saata elulookirjeldusi just neisse asutustesse, kus soovitakse töötada. Tähtis on mitte lootust kaotada!

“Vahel süüdistatakse töötukassat, miks nad tööd ei paku ja piisavalt raha ei anna,” meenutab Roomet. “Ei tulda selle peale, et lahenduse võti ja luku lahtikeeramise võim on iseenda käes.”

“Asjad hakkavad liikuma, kui inimene ise liigub. Kui ta tunneb, et vastutab ise oma töö- ja rahaasjade, kogu elu eest,” resümeerib Eichhorst.

Unistus kogukonnakeskusest

Lähitulevikus peaks käivituma pensionäride töövahendusklubi, et viia omavahel kokku eakad, kel jääb üle aega ja jaksu, ning inimesed, kel on pensionäridele pakkuda jõukohaseid töid koerte jalutama viimisest puude ladumiseni.

Need inimesed, kel tee keskusesse juba tuttav, saavad jõulukuu laupäeviti kokku meisterdamisklubis. See on väike samm Pesapuu eestvedajate järgmise unistuse poole: majast võiks kujuneda kogukonnakeskus. Pesapuu rahvas ootab seepärast kõiki entusiastlikke inimesi, kel põnevaid koostööideid välja pakkuda.

“Mina olen kirglik võrgustaja,” ütleb Eichhorst enda kohta väikese muigega. “Kui tullakse heade ideedega, saame koos ehk mõtted teoks teha.”

Eichhorstile ei meeldi inimeste sihtgruppidesse jagamine: siin on puuetega inimesed, siin käivad koos noored, seal eakad. Positiivse näitena toob ta nn generatsioonide maja Saksamaalt Horneburgi linnast, mida külastavad kõik, kel tahtmist jätkub. Vanaemad loevad seal lastele raamatuid ette, noored omakorda õpetavad eakatele mobiiltelefoni kasutamise nippe.

Nii võiks toimida Pesapuu keskus mõne aja pärast.

“Põhiline, et inimesed ei tunneks end üksi,” peab Eichhorst tähtsaks. “Koos on kergem muredele lahendusi leida.”