Kapsas külmetab turul kaupmehega võidu

Käed külmast punased, kaks mütsi üksteise peale tõmmatud - see on müüja argipäev Pärnu Vanal turul, kus ei külmeta mitte ainult müüjad, vaid ka müüdav. Foto: Ants Liigus

“Oi jummal, mul on jope all üks kampsun, teine kampsun, fliis, paar särki, jalas retuusid – hüvasti, noorused –, käes vahepeal kindad ja peas kaks mütsi,” loetles Mari rõivaid, mis ta hommikuti tööle minnes ülle peab vedama.

Ei, Mari tööks ei ole jääaugust kala välja sikutada. Ta müüb hoopis Pärnu Vanal turul mett ja õunu. Õunad on krimpsus. Külmast. “Näiteks reedel oli null kraadi, laupäeval miinus viis ja pühapäeval miinus kaheksa – sees,” on Mari teinud meteoroloogilisi vaatlusi, mille põhjal võib järeldada, et turuhalli sisetemperatuur on enam-vähem võrdne välistemperatuuriga.

“Siin on olnud üksteist külmakraadi sees, isegi meepurgid külmusid lõhki,” teadis looduslikke ravimeid ja kosmeetikat müüv Ülle lisada. “Kõik kapsad ja kaalid olid ka ära külmunud.”

Kui ei meeldi, mine ära

Ainus võimalus sooja saada on Ülle sõnade järgi külastada turu käimlat. “Seal on tõesti soe, nii et saad natuke sooja ja kuuma veega käsi pesta.” Ent head asjad maksavad raha ja sellegi väikse rõõmu eest peavad töötajad võrdselt klientidega tasuma kakskümmend senti.

Harvad ei ole hallisisesed vihmahood, mil kõrge lae alt valguv kondensatsioonivesi põrandad ja kauba üle ujutab. “Nii mis kole, siin alles ükspäev ujus kõik, teisipäeval vist oli,” ütles sõna sekka tangaineid müüv Silvi.

“See on ikka jube, mul on kõik karbid ära rikutud,” kraamis Ülle veekahjude tõestamiseks müügileti alumiselt riiulilt välja peotäie kortsus ja vettinud pappkarpe, iseloomustades paberiputru sõnaga “õõõudne”.

Silvi lasi oma, mitte just külma, ent kindlasti niiskust kartva kauba kaitseks müügiboksi katta pleksiklaasist katusega. Selliseid, kuidagi kokku klopsitud trööstitult rohmakaid plastist või kilest varikatuseid, millest mõnes loksub viimastest sadudest lohkudesse kogunenud vesi, võib turul pea iga müüja pea kohal näha.

“Mis turg see selline on,” ohkas Silvi. Tema küsimusele võib vastuseks öelda, et see on Pärnu linna kõige parem turg. Sellest lähtub ilmselt ka turu juhtkond, sest nagu Mari märkis, öeldakse neile, kes julgevad kurtma minna, et järjekord üürnikest on ukse taga ja kui ei meeldi, mine ära.

Üllegi kinnitas, et turu juhataja jutule pole mõtet minna. “Ta ütleb, et keegi pole sind sundinud siia – võta oma asjad ja mine.”

Rõivakraami ja jalatseid müüva Valentina arvates võiks omanikud rasketel talvekuudel, kui kliente vähe ja tingimused talumatud, vähemalt renti alandada, kui nad muud teha ei taha. “Ei, ei taha üldse seda kõne alla võtta,” pahandas ta.

Ülle usub, et omanikud saaksid, kui nad vaid tahaksid, ruume kütta küll. “Nad hoiavad lihtsalt raha kokku meie pealt, aga inimesed, kes siin tööd teevad, peavad selle ära kannatama,” on ta nördinud.

Mulje loeb

“Koostage päring ja vastame teile kirjalikult,” keeldub oma avaras ja mõnusalt soojas kabinetis töölaua taga istuv Pärnu Turg OÜ direktori kohusetäitja Sirly Kivi igasugustest suulistest kommentaaridest ja selgitustest.

Sobivad vastused peab tema ütlust mööda koostama turu omanik, Arco Vara Investeeringud, mis vastavalt Äripäeva andmetele kavatseb turu, mille väärtus on ettevõtte majandusaruande järgi 1,85 miljonit, maha müüa. “Nad jälgivad väga hoolikalt, kellele ja mida ütlevad ning millist muljet nad kellele endast tahavad jätta,” on mulje omanikele Kivi kinnitusel tähtis.

Hilisel pärastlõunal tuligi küsimusele, kas omanikud peavad olukorda normaalseks, ja kui ei pea, siis mida nad kavatsevad selle parandamiseks teha, vastus: “Teie küsimused on ajendatud rentniku/rentnike soovist muuta rendilepingu tingimusi. Läbirääkimisi rendilepingute üle me ajakirjanduse vahendusel ei pea.”