Kaitseväelased lustisid lastega võidu

Mudilaste lumisele seiklusele pani punkti päevakohane roog: hernesupp ja vastlakukkel. Foto: Urmas Luik

“Ausõna, me ei tegele siin ainult kelguspordi arendamisega,” märkis Lääne kaitseringkonna ülem major Margus Rebane lennukiangaarist kohandatud liumäe jalamil seistes muheldes.

Ent sellel ühel päeval aastas, mil liu pikkus pannakse võrduma linakasvuga, ei suuda kelgumäest eemale hoida ka muidu nii välja peetud ja üdini asjalikud kaitseväelased, auastmest ja ametikohustustest sõltumata.

Saati siis veel lapsed, iseäranis need kõige pisemad, alles lasteaias käivad, keda eile võis Lääne kaitseringkonna Eametsa baasis näha kui mitte sadade, siis kümnete kaupa küll.

Pärnu linnast ja maakonnast kokku tulnud laste elujaatavalt rõõmsaid kilkeid, asjalikke küsimusi ja rutakat rabelemist jagus nii kelgumäe nõlvadele, bandwagen’i salongi kui angaari, kus nende tarvis oli vaatamiseks ja katsumiseks välja pandud kõikvõimalik sõdurivarustus ja relvastus. Alustades 10 mm püksinööbist ja lõpetades 90 mm tankitõrje suurtükiga.

Tulevased tublid

Nagu Rebane märkis, ega lastele olegi rõõmuks kes teab kui palju vaja. Piisab ühest mäest, natukesest lumest, sõbralikust sõnast ja lahketest selgitustest. Ja hulgast põnevast kraamist, mida lasteaia mängunurkadest ei leia. “Siis neile jääb sõjavägi meelde, et voh, see ongi meie Eesti Vabariik,” on see Rebase ütlust mööda laste jaoks ennekõike lõbus mäng.

Mäng, mis ometi kätkeb isamaalist kasvatust. Ja selle jaoks ei ole kunagi liiga vara. “See on kontingent, keda tulebki õpetada ja kellesse panustada, seal on meie tulevik,” saatis Rebane rõõmsal pilgul tulevasi kaitseväelasi, kaitseliitlasi ja muidu tublisid kodanikke ja asjalikke eestlasi, kes kelke järel lohistades riburada pidi liumäelt naasid. Improviseeritud söögisaali, kus neid ootas MTÜ Pärnu Pataljoni Kogu organiseeritud kausitäis toekat hernesuppi ja üks rammus vastlakukkel.

Isoleerida ei maksa

Võib muidugi küsida, kas nõnda õrnas eas jõnglastele on ikka paslik peale supilusika ja kukli püssi või kuulipildujat kätte usaldada.

Tallinna perekeskuse psühholoog Ave Orgulas igatahes ei näe selles, et asjast huvitatud lastele tutvustatakse sõdurielu köögipoolt, kuhu tahes või tahtmata kuuluvad instrumentidena relvad, põhimõtteliselt midagi taunimisväärset või potentsiaalselt ohtlikku.

“Ega see poiss, kelle mänguasjakasti püssi ei panda, sellepärast püssidega mängimata jäta – ta ehitab need endale klotsidest või teeb puuoksast,” ei õnnestu Orgulase väitel last nii või naa isoleerida sellest, mis talle loomuomane. Ei peagi. “On hea, kui täiskasvanu leiab aega ja tahet tutvustada lapsele maailma, mis teda huvitab. Üksnes täiskasvanu oskab vastata lapse küsimustele viisil, et temas väheneb selle valdkonnaga seotud allasurutud ja ebaadekvaatne ärevus,“ selgitas Orgulas.

Nii tõuseb turvatunne

Küll aga peaks säärane tutvustus olema eakohane. Ei ole õige õhutada last märki laskma. Ent Orgulase kinnitusel ei ole midagi hirmsat selles, kui lapsed relva käes hoiavad. Võtavadki nad ju palju informatsiooni vastu just katsudes.

Muidugi on mõistlik, et lapsed ei jääks relvadega omapead, vaid oleksid koos täiskasvanutega, kes oskavad rääkida, mis ja milleks relv on, kuidas seda kasutada ja kuidas seda kasutada ei tohi.

“Nii tõuseb lapsel turvatunne, kui ta näeb, millised vahvad onud ja tädid meie vabadust kaitsevad,” usub Orgulas näitliku harimise positiivsesse mõjusse.