Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/28/6496501t1ha48f.jpg)
/nginx/o/2009/07/03/201040t1he0f1.jpg)
Pärnumaa jahimeeste liidul, mille eelkäija oli jahindusklubi, täitus 26. juunil kuus aastakümmet. Verstapostini jõudmist tähistatakse eeloleval laupäeval ja pühapäeval Lepanina hotelli ja selle ümbrust hõivavate üritustega. Jahimehed on oodatud koos perega ja nii on suurem rõhk pandud pigem mõnusale, suvepäevi meenutavale koosviibimisele kui juubelipidulikkusele.
Pärnumaa jahimeeste liidu juhatuse esimees Jaan Liivson, olete 20 aastat ohjanud organiseeritud jahindustegevust Pärnumaal. Milliseid muutusi võiksite esile tuua?
Jahimeeste arv liidus eriti kõikunud ei ole, nii mõnekümne inimese võrra. Praegu on ühenduses 830 jahimeest. Aga suuremad muutused on toimunud jahivarustuses. 20 aastat tagasi ei saanud me eriti rääkida raadiosidest jahil, mis nüüd on tavaline. Algaastail kasutasime patuga pooleks piraatjaamu hundijahil – saime need kõrvalisi ja keelatud teid pidi. Vintraudseid relvi võis klubi peale ühe käe sõrmedel üles lugeda, praegu on suuremal osal meestest need olemas. Nüüdisaegse relvaga saab vältida jahipraaki, lasta täpsemalt.
Kui mehed praegu enne jahti rivvi astuvad, on kena vaadata: vormis mehed. Algusaastatel olid rivis vihmamantlid-vatijopid, mõnel veel õlised, nii et hirm oli tulega lähemale minna.
Mis on korraldatud jahi eelis?
Liidus on 22 jahiseltsi. Peale selle tegutseb Pärnumaal üheksa iseseisvat, mis liitu ei kuulu. Pärnumaa on Eesti suurim jahipiirkond ja liitu kuulumise eeliseks arvan info kiiremat liikumist, võimalust suuremate ettevõtmiste algatamiseks ja õigust osaleda õigusaktide koostamisel. Praegu teeme koos Eesti jahimeeste seltsiga tõhusat tööd suunas, et vähendada riigi koormust jahinduse korraldamises-juhtimises. Üritame üle võtta riigi käest funktsioone, millega saame ise hakkama. Näitena võib tuua kõiki jahimeeste koolitusi, suuruluki laskekatsete vastuvõtmisi ja tunnistuste väljastamisi. Haldusleping ongi allkirjastamise järgus.
Eestis on juurutatud saksa jahikultuuri. Kuivõrd see vilja kannab?
Sidemed välisjahimeestega suhtlemisel on tublisti laienenud, teiste riikide jahikultuuride järgimine annab juurde positiivse momendi. Kesk-Euroopa jahikultuur erineb mingil määral Skandinaavia maade omast ja head oleme püüdnud igalt poolt üle võtta. Kui vana traditsioon – lastud loomale hüvastijätuks kuuseoksa pealepanek – on üsna levinud, siis raskelt kinnistub komme alustada jahti jahisarve hüüu saatel. Mõnel pool seda siiski juba tehakse.
Rituaalid on tähtsad, nad muudavad nii jahi kui jahimehe emotsionaalsemaks. Tegelikult on jahimees looduse sõber, kes varustab metsloomi karmil talvel lisasöödaga, paneb soolakive üles: sool on ainus toiduaine, mida loom metsast ei saa. Jahimees aitab kindlaks teha ulukite arvukust, teadlastel andmeid koguda.
Mis toimub Lepaninal?
Tuginedes varasematele kogemustele, prognoosime osalejaid vähemalt 300-400 inimest. Ainsad kutsutud väljastpoolt Pärnut on esindajad Eesti jahimeeste seltsi juhatusest. Korraldajatena püüdsime hoiduda traditsioonilisest jahimeeste kokkutuleku vormist, kus omavahelised jõukatsumised, olgu need siis füüsilised või vaimsed. Et jahimehi lähendada, moodustame küll piirkondlikud võistkonnad, aga aladel, mis pakuvad nii osalejaile kui pealtvaatajaile nalja. Ja nalja peaks murumängudega saama küll. Üllatama tulevad meid lapsed, musitseerib ansambel Prominent Tallinnast.
Õhtu saabudes täname Pärnumaa jahimeeste liidu parimaid, keda on ligemale paarkümmend. Meelespidamise ajend ei ole aeg, mis jahimeheks oldud, vaid tegusus, kuidas on aidatud kaasa Pärnumaa jahinduse arengule. Just edasiminek on tähtis.
