Halinga lautades töötavad suvel ärksad noored

Pärastlõunal kaela tulnud vihmasahmakas surus heinateo- ja söödavarumismasinad töökoja õuele. Foto: Urmas Luik

Pärastlõunane vihmahoog jätab Halinga osaühingu põldudel heinatöö katki, sest märga loogu pole mõtet üles võtta, nii on masinatel ja meestel järgmise kuivani puhkepaus.

"Põllud on meil suured, kui ühes ääres sajab, siis teine võib kuivaks jääda," möönab töökoja katuse all varjus söödavarujate hulgast Ennu Peetsalu, kes töötab ruloonpressiga. Ütleb siis, et tänavune rohukasv on hea, maa on saanud nii päikest kui vihma parasjagu.

Kontoris lööb osaühingu loomakasvatusjuht Karin Feldmann arvud kokku. Esimesest niitest on tehtud 2600 suule 400 tonni kuiva heina ja 8000 tonni augusilo. Teisest ja kolmandast niitest tuleb lisa nii, et kokku saaks talvevarusse kolm korda rohkem konserveeritud haljassööta.

Kui osaühingu omi ja kogenud töömehi jätkub masinate peale, siis tootmishoonete ümbrust korrastavad ja loomi talitavad Halingas juba kolmandat suve koolipoisid-tüdrukud, kes taskuraha teenimise kõrval tahavad pika vaheaja kasulikult veeta.

Sädet ja nalja

"Kui noored inimesed on kusagil tööl, on seda sädet ja nalja ja naeru alati kordades rohkem kui muidu," nendib OÜ Halinga juhatuse esimees, tunnustatud põllumees Raul Peetson, lisades, et ega see töö, millest jutt, mingi meelakkumine ole.

"Töökasvatus" on ühine nimetaja, mille alla osaühingus kolmandat suve toimiv projekt mahub. Kasu on sees sellega, et töötajate oma lapsed saavad ennast koolivaheajal kasulikult tunda ning laudarahvas võib aasta ilusaimal ajal hinge tõmmata ja puhkuse välja võtta, mis põllumajanduses on suhteliselt haruldane.

"Nüüd teame juba jaanuaris-veebruaris puhkusegraafikut tehes, et juunis-juulis suudame põhitöötajatele puhkust anda," kostab Feldmann.

Feldmanni jutu järgi kujunes nii-öelda oma lastest põhituumik, kelle ümber hakkas keerlema sõpruskond, ja nüüd tullakse juba varakult töökohta küsima.

"Mitte keegi neist ei ole varem loomadega kokku puutunud, üks tüdruk vist on maal vanaema juures lehma näinud lähemalt," seletab Feldmann. "Raske oli eelmisel aastal, kui me nad esimest korda lüpsma panime. Endalgi oli koormus suur, ei saanud neid ohutusnõuete ja loomade pärast omapead lauta jätta, kaks meie inimest oli kuu aega jutti tegevuses."

Sel aastal hakkasid piigad juba enne viimast koolikella nädalavahetustel lüpsilaudas abiks ja harjutamas käima, nüüd nad juba oskavad ja julgevad majandi piimaandjatest rahakotile läheneda ning toodangunumbrit hoida.

Poisid väljas

"Meil on 100 vasikat talitada, söödame neid, joodame, puhastame asemed," räägivad korraks tõstehargi käest pannud Aliis Tomson ja Raili Aarna, kes suvisest tööotsast  Halingas rõõmu tunnevad. "Hommikul kaheksast tuleme, õhtul viiest läheme, elame siin lähedal."

Pärnumaa kutsehariduskeskuse Tihemetsa õppekohas metsandust õppiv Robert Ahli lõpetab laudaümbruses puitunud umbrohu trimmerdamise ja ütleb, et ta on põllul kive korjanud ja ehitusel abiks olnud ning suvist taskuraha teenimise võimalust kasutab ta mitmendat suve. "Muidu poleks ju midagi teha, vahi niisama," mainib ta.

"Ainult välitöödele - kivikorjamised, karjaaiategemised - võtame appi koolipoisse ja olemegi need tööd jätnud suviseks ajaks," selgitab Peetson ja muigab, et tööpostide hõivamisel toimi juba oma hierarhia. "Kõigepealt ikka kivipõllud, raske ja rutiinne töö, siis väikese tõusuga aiategemine, laudatööd ja pühkimised. Mõni sel karjääriredelil ei tõusegi, kukub vahepeal välja, aga osa poisse on meil kolmas-neljas aasta ja saavad juba väiksemate traktorite peal kätt proovida."

Erandlik osaühing

Põllumasinate ligi pääsevad teada-tuntud mehehakatised, sest tehnika areneb. Nüüdisaegse traktori kabiin on tuubil elektrooni-kat, arvuti annab juhiseid. Nagu ütleb Peetson: ei ole sedasi võimalik, et keegi võetakse hooajaks helistamise peale tööle kalli masina peale.      

"Tööl käivad üldjuhul need lapsed, kellel vanemate poolt on nii, et nad ei peaks suvel raha teenima, aga need, kes võiksid suvel lisaraha teenida, ei tule töö ligigi," nendib maast-madalast põllu- ja laudatööga kokku kasvanud Peetson ja arvab, et selline suhtumine pole midagi muud kui töökasvatuse küsimus.

"Töö tähtsustamine on oluline, sest pole ju vahet, mida keegi teeb. Need tüdrukud, kes meil laudas suvel asendajateks, on väga tublid, neil ei ole rutiini, nad on kiire õppimisvõimega," kiidab Peetson hooaja abiväge. "Põllumajandust kui eriala võiks õppima minna, kui loomad või masinad meeldivad, põllumajanduseriala õpilastel ei ole probleeme praktikakohtadega ja kui ise vähegi tahta, ei ole muret ka töökoha leidmisega pärast õpinguid."

Suvise tööandjana on Halinga omasuguste ettevõtetega võrreldes erand. Surju põllumajandusliku osaühingu tegevjuht Hanne Isand ütleb, et neil lõpetas just töö valla korraldatud õpilasmaleva rühm ja poisid korrastasid töökoja ning suurfarmi ümbrust.

"Viljakoristusajal oleme võtnud poisse appi sileerimisplatsilt teri pühkima, aga lastele on keeruline tööd leida," kostab Isand.

"Aastaid oleme malevat teinud, aga tänavu ei saanud, sest raha ei ole," vaatab tegelikkusele silma OÜ Weiss tegevjuht Kalmer Metsaoru. "Aga ajal, mil karjaseid enam ei ole ja kõik on mehhaniseeritud, automatiseeritud ja ei tea mis "seeritud", pole lastele parimagi tahtmise korral suvel tööd anda, viimati korjasid nad meil viljapõllust tuulekaera välja."

OÜ Halinga kauaaegse juhina ütleb Raul Peetson, et loomakasvatus on valdkond, kuhu igalt poolt otsitakse inimesi juurde. "See on raske, aga stabiilse sissetulekuga töö ja kui seal vähegi inimene töötegijana taga on, on talle aegade algusest peale ameti kindlustatud elukoht, meilgi on korterid ootel."