Pärnu suupillifestivali peakorraldaja Elmar Trink,
Piccolo esindus võttis “World Harmonica” festivalil esimest korda osa konkurssidest, kuidas läks?
Konkursid toimusid 12 kategoorias, milles igaühes umbes 25 osalejat, välja arvatud klassikalise suupilli soolokategoorias, kus oli 48 osavõtjat.
Pärnulanna Melani Tali võistles noortekategoorias, kuid jäi esimese 20 hulgast välja. Piccolo Folk osales avatud kategoorias ja sai 13. koha, Karl Madis koos teda basskitarril saatnud Margus Martmaaga sai jazz’i-kategoorias 12. koha.
Tulemustega peab rahul olema, sest kui Eesti suupilliliikumine tähistab alles 13. aastapäeva, siis mujal maailmas on see liikumine kestnud kümneid aastaid, suupill leiutati ju 1821. aastal.
Millega peale võistlemise jõudsite festivalil tegelda?
Külastasime kolme galakontserti, oli võimalus osaleda töötubades, täiendada nii oma pillimänguoskusi kui saada uusi teadmisi suupilli tehniliste võimaluste ja helindamise kohta.
Külastasime Trossingeni linnas Hohneri tehast. See on üks suuremaid muusikariistade vabrikuid, mis valmistab suupille.
Festivali meeleolu oli väga mõnus, kõik mängijad olid võrdsed, nii algajad kui staarid. Tegime paljude tippmängijatega juttu, reklaamisime Pärnut ja kutsusime külla. Peab ütlema, et Pärnu festivali tuntakse hästi ja meie renomee on kõrge. Näiteks ajakirjas Harmonica World ilmus hiljuti Brendan Poweri artikkel meie suvisest festivalist, mis on maailmas palju huvi tekitanud.
Eestis on Pärnu suupillifestival huvi selle instrumendi vastu ilmselt aastatega tublisti kasvatanud. Kui populaarne on suupillimäng praegu maailmas?
Väga populaarne, näiteks kinos käies tasub tähele panna, kui paljude filmide soundtrack’is kõlab suupill. Kunagi peeti seda vanade meeste pilliks, õnneks on see suhtumine muutunud, noored mängivad meeleldi ja pillil on oma koht nii bluusis kui saatepillina tõsisemas muusikas.