Vana-Pärnu pakkus arheoloogidele mõistatuse

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Arheoloog Ülle Tamla on Pärnust pärit ja Pärnumaal arheoloogiliste uuringutega palju tegelnud.

FOTO: Egert Kamenik/Postimees

Muinsuskaitseseadus kohustab arheoloogilisel kaitsealal asuvate kinnistute omanikke tellima kaevamistöödele oma kulul arheoloogilise järelevalve, olgu tegu õue ümberkujundamise, vundamendiaugu kaevamisega või uute veetorustike panekuga.


Esimesed, kes selle range nõudmisega terve linnaosa kaupa Pärnus kokku puutusid, olid Vana-Pärnu maaomanikud, kellele aastatel 2006–2007 ehitati euroraha toel vee- ja kanalisatsioonivõrk.



Kui selgus, et arheoloogiline järelevalve eraõues võib tellijaile maksma minna kuni 5000 krooni päev, tõusis vihane hädakisa Vana-Pärnus nii valjuks, et kostis Uus-Pärnusse ja Tallinnagi.



Appi ruttas arheoloog Ülle Tamla mittetulundusühingust Arheoloogiakeskus ja Pärnu linnavalitsus.



“Nii ahned arheoloogid ka ei ole,” ütles Tamla ja pakkus tunduvalt odavamat teenust.



Järelevalvearheoloogi tööpäevatasuks lepiti kokku Vana-Pärnus 1160 krooni, millest 580 krooni hüvitas linnavalitsus. Võimalust kasutas ligikaudu kolmandik Vana-Pärnu kinnistuomanikest.



Sellest on möödas kaks aastat. Läinud nädalal esitas Tamla muinsuskaitseameti korraldatud Pärnu teabepäeval oma tööst Vana-Pärnus ettekande.



Vana-Pärnu on õigel kohal


Vana-Pärnu maaomanikele trahvi ähvardusel pealesunnitud arheoloogilise järelevalve tellimine tekitas paljudel vanapärnakatel küsimuse, mida arheoloogid õigupoolest loodavad leida alalt, mis suurema osa muistsest ajast oli merepõhi ja hilisematel sajanditelgi sonnidega kaetud mereäärne madalmaa.



Arheoloogiliselt kaitstava ajaloolise vana asulapaiga piirid Vana-Pärnu linnaosas ulatuvad Siimu sillast Ranna tänavani.



“Kuigi me ei saanud valida arheoloogiliseks uurimiseks ise kohti, vaid saime tööd teha ainult seal, kus projekti järgi kaevati, lootsime esmajoones kontrollida, kas Vana-Pärnu vana asulakoha piirid on õigesti maha märgitud,” selgitas Tamla. “Nüüd võime saadud andmetele tuginedes kinnitada, et piirid on õiged.”



Samal ajal ei leidnud arheoloogid Vana-Pärnu alalt kiviaegseid leide.



“Kiviaega pole,” nentis Tamla. “Küll on hilisemate elupaikade jäljed Vana-Pärnu luiteharjadel, ehkki asustus oli siin 12.-13. sajandil kindlasti hõre.”



Teistsugune pilt avanes arheoloogidele Haapsalu maantee ja Kesk tänava ümbruses, kust torustike tarvis tehtud kaevikutest leiti juba märksa rohkem 12.- 13. sajandil valmistatud savinõude kilde ja 1,6 meetri sügavuselt söekiht, mis Tallinna laboris dateeriti aastatega 1030– 1270. See aeg langeb kokku ajaloost teada faktiga, kui 1263. aastal leedulased vürst Treniota juhtimisel siia kerkinud linnakese ja 1251. aastal õnnistatud toomkiriku maani maha põletasid.



Toomkirik ja seda ümbritsenud asula oli just praeguse Haapsalu maantee ja Kesk tänava kohal, kaugemal asusid elupaigad hajusamalt luiteharjadel.



“Leidsime toomkiriku ajast pärineda võivaid telliseid ja tellisetükke Haapsalu maantee 24, 34, 36, 38 ja Kesk tänava lähedalt,” rääkis Tamla. “Tolleaegsete telliste kvaliteet, mis ilmselt põletati siinsamas savitönkides, osutus sedavõrd viletsaks, et tagantjärele tark olles pole mingi ime, kui toomkirik süüdatuna maani maha põles.”



Skeletid aiamulla all


Kunagise toomkiriku ümbrusest on välja tulnud inimluid.



“Luude maapõuest ilmsikstulek seob arheoloogid alati eetilise kategooriaga,” märkis Tamla. “Meie kohuseks on luud kokku korjata ja lasta spetsialistidel eksimatult hinnata, kas tegu on inimluudega. Inimluud oleme kohustatud korra kohaselt matma.”



Õnneks on enamik maapõues aastasadu säilinud luid loomsed, mis tulevad välja elupaikade läheduses olnud jäätmeaukudest, mitte matmispaikadest.



“Toomkiriku ümbrus on 1960. aastatel sedavõrd kaevamistööde käigus ümber pööratud, et inimjäänuseid leiab sealt juhuslikult,” märkis Tamla.



Samal ajal on elupaikade juurde rajatud jäätmeaukude lahti kaevamine arheoloogidele tänuväärne materjal, sest need kõnelevad aastasadu tagasi elanud inimestest mõndagi.



“Jäätmeaukudest leitud luude põhjal võime näiteks öelda, et Vana-Pärnus peeti peamiselt lambaid, kaladest paistis toidulaual kõige enam esinevat säinast ja haugi,” teatas arheoloog.



Kerkis uus küsimus


Kui arheoloogilise järelevalve tulemusena sai selgeks arheoloogilise muistise tänapäevaste piiride õigsus ja leidis kinnitust, et ainult kümmekond aastat eksisteerida saanud kiriku ümber oli tekkinud tihedam asustus, kerkis arheoloogide ette uus mõistatus.



“Miskipärast puuduvad täielikult Vana-Pärnu vanas asulakohas jäljed 14. ja 15. sajandist,” sõnas Tamla. “Ei ainsatki märkimisväärset esemeleidu sellest ajast.”



Samal ajal avastasid arheoloogid Vana-Pärnus lisaks 1263. aasta põlengule hilisemagi söekihi, mille täpsem dateerimine osutus raskeks, kuid hinnanguliselt on see pärit ajavahemikust 1270–1420.



Ajaloost on teada, et pärast Vana-Pärnu asula alal toomkiriku põletamist kolis tolle rajanud Saare-Lääne piiskop Hendrik resideerima Haapsallu. Samal ajal uuendati ürikute järgi just kõnealusel 14. sajandil (1323–1337) Peronale, nagu Vana-Pärnut tollal nimetati, juba 1251. aastal omistatud linnaõigust.

Tagasi üles