Kommentaar: Kaks Euroopa Liitu

Maailm muutub pöörases tempos ja olles alles saanud säärasesse Euroopa Liitu, kus kõik riigid olid otsuste tegemisel võrdsed, oleme nüüd jõudnud teise ELi, millel on president ja välisminister, kes nagu kõrguksid liikmesriikide valitsusjuhtide ja välisministrite kohal. Esimese ELi poolt hääletas Eesti rahvaski, teise poolt üksnes riigikogu, mis tegi seda selgelt kiirustades, sest ülejäänud nõutasid endale eritingimusi ja saidki need.

Huvitaval kombel kõlab vaat et peaargumendina ELi presidendi ameti loomise kohta USA riigisekretäri Henry Kissingeri kätelaiutamine selle üle, et ta ei teadnud, kellele Euroopas helistada, et Euroopa arvamust teada saada.

Maailm ei piirdu Euroopa ega USAga. On ju veel Venemaa, Hiina, India, Jaapan, Araabia riigid, Ladina-Ameerika ja Aafrika gigandid, kes vaevalt lähevad üle suhtlemisele kellegi Herman van Rumpuyga ja jätkavad asjade ajamist Angela Merkeli, Nicolas Sarkozy, George Browni, Jose Zapateroga. Ilmselt pole juhus, et ELi presidendiks tehti väikeriigi pea tundmatu peaminister, sest vähetõenäoliselt hakkab too midagi ette kirjutama äsja loetletud suurriikide juhtidele.

Küll võib van Rompuy arvestada võimalusega kamandada omasuguseid ja, ennäe imet, veel täna kohtub verivärske ELi president Taani, Slovakkia ja Itaalia valitsusjuhtidega ja läheb Lissabonist turneele Soome, Eestisse, Lätti, Leetu … Nagu märkate, on enamik neist väikeriigid! Raske öelda, kas van Rumpuy koostas oma esimese ringsõidu marsruudi teadlikult või kukkus see tal juhuslikult välja?

Lisades belglasele van Rumpuyle ja Briti parunessile portugallasest Euroopa Komisjoni presidendi Jose Barroso, saab päevselgeks, et ELi tipus on esindatud vaid üks Euroopa servadest.

Teise ainuesindaja on europarlamendi esimees poolakas Jerzy Buzek, kelle ametiaeg kestab kõigest 2,5 aastat ja kelle järglaseks peaks kehtiva tehingu alusel saama sakslane Martin Schultz.

Mingil ajal oma väljajätmist suurest mängust taibanud Ida-Euroopa ruttas olukorda paaniliselt päästma: pea iga teine riik leidis, et tema esindaja sobib kas ELi presidendiks või vähemalt välisministriks. Kui välispoliitikas tehakse oluline otsus (Ilvese kandideerimine) viimasel hetkel, näitab see poliitilise planeerimise puudumist ja tohutut riski, sest poliitikas ei jää miski karistamata. Nii läkski: muu Euroopa nullis kõik kandidaadid idast üksteise järel. Peale selle sai sobiva ettekäände üliagarate Läänemere maade nurkapanekuks: ELi energeetikakomissariks söandati pakkuda sakslast Martin Oettingeri, jätmata kahtlusekübetki selle suhtes, et Nord Stream tuleb.

Tuleb, sest nii on otsustanud Saksa- ja Venemaa kõigi Euroopa riikide eest. Nüüd oli ülejäänud suurriikidel kerge asuda avalikult selle otsuse taha. Vaatamata sellele, et sakslasel poleks justkui ilus torude mahapanekut koordineerida. Tallinnas, Riias, Vilniuses ja Varssavis tehtud otsust nagu ei märgatagi, sest kõik ametlikud arvamusliidrid on hõivatud selgitustega, kui head portfellid ikka nende omad poisid said. Aga poliitikuid on ju õpetatud tegema halva mängu juures head nägu.