On mõneti sümptomaatiline, et just tol, 2006. aastal hakkas linn ise kuhjama võlgu, mis nüüdseks on kasvanud 300 miljoni krooni kanti, ning maksmata arveid ja maksegi on kümneid miljoneid.
Nüüd siis soovivad linnajuhid rääkida ühest eurorahastusest, mis sunnib linnalegi peale lisakulusid. Kuigi üldisest probleemist moodustab see mõne protsendi, ei eruta Vallikäär mind ega peaks erutama kedagi teist samavõrd kui linna maksejõuetus. Mina, tunnistan, ei tegeleks iluaiandusega, kui maja vundament laguneb ja katus sajab läbi, olgu pealegi kallid külalised saabumas.
Seda seisukohta väljendasin ka valitsuse istungil. Asi pole ju vaid abstraktses üle lubatud piiri laenukoormas või vastava regionaalministri määruse tingimustele mittevastavuses, vaid selles, et konkreetsetele inimestele ja ettevõtetele on raha maksmata ning paljud saatused otseselt kaalul.
Aga olen öelnud, et usun: uus linnavõim muudab poliitikat. Ma küsisin meie kohtumiselt kokkuvõtte nendest muutustest. Selgeks tuleb teha seegi, miks hakati ehitama enne rahaeraldist ning mis on projekti tegelik seis. Seejärel saab selle teemaga uuesti valitsusse minna ja kaaluda, kas erand enamusele vastuvõetav on. Veel ei tea ma sedagi, kui mitmest miljonist on lõpuks jutt.
Rahandusministrist tuleb aru saada, ainult iga miljonit ja paragrahvi hinnates hoitakse riik maksevõimelisena. Asjal on moraalne külgki, et Pärnule tehtud erand tuleb kokku hoida mujal Eestis, ning linnajuhid ise tunnistavad, et peavad küsima ka saneerimistoetust.
:format(webp)/nginx/o/2020/05/17/13105879t1h2dc3.jpg)
/nginx/o/2008/06/11/48902t1h6adf.jpg)