/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
/nginx/o/2010/01/19/299053t1hb9bd.jpg)
Koonga jahiseltsi liikmete hoole all kosub pooleaastane sokuhakatis, kelle Heino Liin ja Madis Põder kindlast külma- ja näljasurmast päästsid.
Koonga jahimehed kosutavad sokupoissi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Käin Pärnu-Jaagupist autoga tööl, vaatasin: teest sadakond meetrit paistab lumest kitsepea. Järgmine päev jälle, siis oli selge, et ju ta on emata jäänud,” rääkis Liin, jälgides, kuidas loom porgandi- ja õunatükke nosib.
Sokupoisi päästjate hinnangul rippus looma hing juba juuksekarva otsa, kui nad üle põlve ulatuvas lumes temani kahlasid ja süles auto juurde tassisid.
“Kaua ei tohi ta meie juures olla, harjub inimestega ära,” seletas Liin, kes oli helistanud Nigula metsloomade turvakodusse ja keskkonnaametisse. Sealt soovitati loom mõnepäevase kosutamise järel lasta lahti kohas, kus metskitsed käivad. “Ju ta võtab nad omaks, sest metsast on ta tulnud ja metsa läheb,” rääkis ta.
Ulukite päästmiseks on jahiseltsi liikmed lükanud paljaks põllulappe, et kitsed kergemini süüa ja magamisaseme leiaksid, ja viinud neile metsa ninaesist.