/nginx/o/2010/04/22/353705t1h1a0d.jpg)
Ligi neljakuune karuplika joriseb kurjalt ja piidleb kummuli söögikaussi põrandal ninaga edasi lükates altkulmu oma häirijat, kuigi tollel on ainult head kavatsused.
Galerii: Karuplika näitab Nigulas iseloomu
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
22. aprill 2010, 11:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Võõrad lõhnad, mina olen talle täiesti uus inimene, selles suhtes käpp hakkab kohe käima. Aga ma saan ruumi juba sisse minna niimoodi, et ta mind kohe ära ei söö, ja see on ka kõik, mis ma selle nädala jooksul olen suutnud,” räägib keskkonnaameti Nigula metsloomade taastuskeskuse perenaine Kaja Kübar.
Kübara kui metsloomade rehabilitatsiooni tunnustatud spetsialisti hoole alla toodi mõmmik teisest Eesti otsast, Harjumaalt Uuri külast, kus ta oli majaõues kreegipuu otsa roninud ja seal pererahvale silma hakkas.
Paarikümne karupoja kasuema jutu järgi ei karda see tegelane inimest ega koera ning on ilmselgelt olnud orvuks jäämise järel vähemalt paar kuud kellegi koduse hoole all.
“Algul oli nii, et ma ei teadnud, mida talle siiani antud on. Siis sai proovitud, kuidas ta kaussi suhtub. Kauss võeti kohe kaenlasse ja see näitab, et ta ei ole nagu metsakaru ja tal ei ole tüüpilist tugevat metslooma lõhna,” märgib Kübar ja nendib, et inimeste juures hoitud mõmmik ei oska ohte karta ega ise toitu hankida.