/nginx/o/2014/01/03/2730178t1h30b5.jpg)
Alanud aasta viis meie hulgast sõjasangari, kaitseväe kapteni Harald Nugiseksi (22. oktoober 1921 – 2. jaanuar 2014), kelle viis toonelasse haigestumine kopsupõletikku. Hüvastijätt temaga toimub 10. jaanuaril Eesti sõjameeste mälestuskirikus Toris.
Kapten Harald Nugiseks astus toonela teele
/nginx/o/2023/01/25/15099457t1h6be9.png)
3. jaanuar 2014, 11:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koduvalla Sauga aukodanik, Pärnumaa ja Pärnu linna vapimärgi kavaler, Kaitseliidu Pärnumaa maleva ja Eesti reservohvitseride kogu auliige, mitme rahuaja teenetemärgiga tunnustatud mees oli üks neljast eestlasest, kes rindevapruse eest pälvis Raudristi Rüütliristi. Tollal vaid 22aastasele sõdurpoisile anti Eesti 1944. aasta kaitselahingutes ilmutatud vapruse eest Saksa väejuhatuse kõrge autasu üle haiglas, kus ta paranes rängast külmetusest.
Siberist vangistusest ja asumiselt 1958. aastal vabanenud Harald Nugiseks jäi perega elama Sauga valda, ehitas sinna maja ja pühendus Eesti taasiseseisvumise järel riigi ülesehitamisele, ühiskondlikule tööle. Ta oli Eesti sõjameeste Pärnu ühenduse ja MTÜ Tori Kiriku Taastajate Ühenduse juhatuse liige, lõi kaasa talgutel, muinsuskaitse seltsi tegevuses.
Harald Nugiseksi lapselapselaps Mari Süda on oma vanavanaisa võitlust ja trotsi täis elust koostanud raamatu, mis on nagu kroonika Eesti maa ja rahva ühest kaitsjast. Inimesest, kelle kohta teda tundnud on öelnud: ta ei ole kibestunud, vaid elurõõmus mees, kes teeb suuri tegusid, räägib vähe ja on tagasihoidlik. Tema vapikirjaks olid sõnad “Truu isamaale!”.
Alati naerusine ja jutualdis, nii jääb keerulise saatusega elutark Harald Nugiseks meelde leherahvale.